Mul on karvane kahtlus, et see kosmeetik, kelle juurde ma viimased kaks korda sattunud olen, on sadist. Kaunis morn, ei, kole morn maadam, nalja ei mõista. No muidugi, kes see siis säärases pühamus, selles karvade katkumise ja punnide pigistamise pühapaigas nalja tohib teha. Siin peab olema kuss ja vaikselt 10 cc "I'm not in love'i" kuulama. (Sedapuhku mul plaadiga siiski enam-vähem vedas. Ei olnud ei vaalalaul ega newage-inin, vaid sensuaalsemad lapsepõlvešlaagrid.)

Nojah, sadist, kosmeetikus peabki kõva ports sadisti olema. Aga, sa vana uss, kus masseerib hästi. Õuh. Tõsi, miskipärast jäi näo massaaž ära, sest ta oli väga targasti (ja mu enda palvel, mis seal salata) ehitanud mu näkku umbes tordikõrguse muumiamaski ja enne seda tegi ta seal ainult laastamis-, mitte taastamistööd. Seda kompenseeriti siis, nagu selgus, õla- ja dekolteemassaažiga. Õlavööd ja tiivanukke rutjus ta juba eelmine kord nii, et tänutundest kippus nutt peale. Aga see dekolteevärk tuli mulle kuidagi ootamatult, paar korda tahtnuksin talle vastu näppe virutada. Aga ei virutanud. Ja targasti tegin, ehhee ;)

Mu viimase aja lugemisrõõm nr 1 Krister Kivi meenutab "Eesti majas" Tai massaaži nii:

"Naine sikutab, venitab ja sõtkub. Ah et siis niimoodi oleksin ma ka kõik need aastad võinud oma keha pöörata. Ja niimoodi. Milline kasutult elatud elu. Tunnen end nagu tükk lambanahka, mis on lõpuks sattunud suure meistri kätte. Veidike venitamist veel ja ta valmistab minust ühe ilusa trummi."