Käisin täna Selveris ja kütsin end ajaleheriiuli ees üles. Kurat, mingid paljad tagumikud ja tissid vahivad vastu. Ajaleheputkades kaetakse kinni, nii et ainult päis on näha, aga suures perepoes, kuhu lapsi igasuguste nippidega meelitatakse, vahivad varsti pärani piibrid vastu. Ei ole ma eriline moraalijünger, ropp mutt olen, a näe, vastu hakkas. Läksin infoletti viisakalt kobisema. Need kobisesid viisakalt vastu. Et teisel riiulil ja nende eeskirjad ja. Ma ei välista, et krutin end veel rohkem üles ja asun kirjavahetusse. Selveri nibu.

Rohkem mul täna häid mõtteid pole. Ootasin pühadeaega nagu laps ja nüüd perekondlikel põhjustel tunnen suurt kergendust, kui kogu see tsirkus möödas on. Kui hästi läheb, saab täna külla minna ja natukenegi mõtteid eemale.

Erutusin Elsa saadetud kotilinkidest niivõrd, et lasin rosoljekartulitel liiga pehmeks keeda. No mis seals ikka. Nagunii tuleb parem kui poest ostetu. Teadsite ikka, et rosoljes peab seitse asja sees olema? No vat. Jõulukeeks on mul kah enda tehtud, nädal otsa juba kükitab külmas ja ootab nahkapanekut.

Tegelt on natuke nüüh tuju. Sest, nagu ütleb yhtjateist kadunud Ott Arderi sõnadega,

Lapsepõlve jõule
ei saa tagasi,
oodaku me neid
ükskõik kui vagusi.

Aga pole viga. Eile valisin tänaseks välja vaat sellise pildi. Kauneid pühi kõigile! Elu on ilus.

Sain eile öösel paar viimast kaarti kirjutatud ja kaks pisipakki komplekteeritud. Ja siis puhkes paanika: kus on telefonimärkmik, ainus koht, kus aadressid on? Kadunud. Ehk nagu Mirr väiksena ütles, "adununu". Viimati nägin märkmikku Miina käes, kes sellega ringi taarus ja niigi räbalaid lehti näppis. No täielik kaos!

Pärast kümneminutilist otsimist leidsin siiski üles. Oli diivanil muu prahi all. Vedas. Sõbrad otsisid kunagi pikalt, põhjalikult ja paaniliselt autovõtmeid, millega nende pisitütar eelmisel päeval mänginud oli. Teate, kust need lõpuks lagedale tulid? Kontrabassi seest!

Märkmik on räbal jah, pole viitsinud uude märkmikku ümber kirjutada. Kui Mirr mu uut nägi, hakkas kohe kisama, et tal on kah vaja. (On tal jee, mis aadresse tal vaja.) No kadeduseks oli muidugi ka põhjust, sest märkmik oli ilus roosa, lille ja suure eenduva liblikaga. Vahel tuleb ikka oma soovidele järele anda, mitte osta järjekordne tume vanainimesekäkk. Rahakott hakkab koledaks minema. Kaalun põhjalikult Hello Kitty jms variante.

Tänase päeva tähthetk: kolmas kord umbes nädala jooksul potti teha. Jee! Esimene kord juhtus nii, et me Mammaga ei kuulnudki. Teine kord sorkis Mii näpuga potis ja ehmatas jubedalt, kui käsi märjaks sai. Keeras kraani kinni, kargas püsti ja tegi pärast pikalt põrandale. No ja täna siis kolmas kord. Enam ei ehmatanud. Eks me juubeldasime võimsalt. Juubeldasime nii kõvasti, et Mii täitus uhkusega ja viskas tähtsa teo tähistamiseks potti roosa kunstlille.

Küll oleks kena kelguga,
ah, pagan, kasvõi jalgsi,
aga Triibik istub kodus.

Lohutada võin end sellega, et olen siiski lumes. Käisin "Jänese aastat" vaatamas. Aga see oli esmaspäeval ja täna on juba kolmapäev ja kaif on hajunud ja pea valutab ja õues päike paistab ja lumi särab ja nii paras oleks jalutama minna. Ja mina olen ikka siin.

Your Hair Should Be Blue

Wild, brilliant, and out of control.You're a risk taker with an eye to the future.

What's" Your Funky Inner Hair Color?

Ei, see pani küll puusse.

Hakkasin lugema Armin Kõomäe raamatut ja olin täitsa leilis. "Anonüümsed logistikud" oli tore. Mõtlesin isegi, et kumb on naljakam, kas "Anonüümsed logistikud" või tähelepanek reedel enne poetšeki äraviskamist, et meie uues Selveris teenindas mind Jekaterina Drozd.

Nojah, aga kui ma olin kurja Arminit Piretile peepvainulikult taevani kiitnud, siis hakkasin edasi lugema. Ja no. Ei viitsinud rohkem. "Amatöörid" meenutas Sexeri-aegset Pino või Murutari või kes sinna neid seksilugusid kirjutaski. Ja sirvisin ja tüdisin. "Logistikud" oli kavalasti esimeseks pandud.

Eks nende lühijuttudega tuleks ise targem olla. Sattusin kunagi, kui poes ingliskeelseid raamatuid veel jube vähe oli, John Irvingi jutukogumiku peale. Tollal olin suur Irvingi fänn. Eks ta vanad asjad - "Hotel New Hampshire" ja "Garp" - ole mulle endiselt armsad, aga uuem looming on jama. Ja jama oli ka kogumik. Raili küll hoiatas mind, et need kipuvadki jamad olema. A või ma uskusin.

Eile oli lasteaias jõulupidu. Armas oli ja Mirr oli tubli. Ta väitis juba päevi, et ei taha mingit jõulupidu. Kartis järelikult. Kas siis jõuluvana või oma luuletuse lugemist. Tal lööb peoolukorras üldse tihti kopa ette. Aga vastu pidas.

Pärast aga sain mina, kodusistuja ja peamiselt titega suhtleja, kapaga suhtluskogemusi. Kuna olin ise ostnud laste jõulukingid - Lotte värvimisraamatu -, siis pidin hakkama raha kasseerima. Ja kuna oli juba kasseeritud nii üht kui teist raha, siis mitu ema vaatas mind sellise pilguga, nagu paluksin neilt, sukasilmad ja ripsmetušš jooksmas ning üll üksnes määrdunud kombinee, keset Viru tänaval purjuspäi kümmet krooni. Jube naljakas tegelikult, kui halvad suhtlejad mõned on. Hea küll, mõtled, et mis kuradi 35 krooni ta tahab, aga sa võiks siiski sõbralikult järele uurida, mitte vahtida teda viis sekundit tummalt ja tigedalt nagu mõnd värdjat.

Täna jälle kappasin mööda linna ja ostsin viimaseid jõulukinke. Jätmata mõistagi ilma ka iseend. Kui surmväsinult bussiga kodu poole loksusin, ütles juht enne raudteekooli mikrofoni: "Head inimesed, soovin teile pühalikku advendiaega!" Algul jäi küll tunne, et ta astub peatuses bussist välja ja sammub lehvivi hõlmu öhe, aga ei, edasi sõitis. Ja mina naersin vaikselt omaette, nii hea tuju tuli.

Mean lil fellow, arn't you?

What Monty Python Character are you?
brought to you by

Your Band Name is:

The Barnyard Masochists

Band Name Generator

Nagu ikka, on mul nende testide edastamisega mingi kamm. Aga test tuli siit. Pange siis kirja, mis bändi ise saite.

Update: lõbustasin end siin tükk aega. Näiteks Jüri Homenja bändi nimi on The Bionic Ponies, Marcol aga oli vähemalt esimesel katsel The Stinking Poodles. Jaagup Kreemil esimesel katsel Hard-Drinkin Tangerines, aga nüüd Sacred Cafeteria.

Suurest õest on ikka asja juba. Sellal kui ma Miid uinutasin, võttis Mirr vaikselt kätte ja parandas kleeplindiga ära tema söögitooli, mille kate juba ammu kärisenud oli. Nüüh. Lihtsalt võttis kätte ja parandas.

Ükspäev tekkis Miina nina kõrvale punn. Kahtlustasin, et Raffaellost. Rääkisin telefoniga ja Mirr tuli minu huulepalsamiga. Mõtlesin, et määrib endale huulte peale. Aga kui kõne lõpetasin ja Miiga tegelema hakkasin, vaatasin, et nina kõrvalt kangesti rasvane. Ja punn kadunud. Elagu doktor Mirjam!

Tore õhtu oli. Vanatädi Lydia käis külas - ta elab meie vastasmajas ja me sõbrunesime paar aastat tagasi prügikasti juures - ja tõi pliksidele imekauni martsipanitordi, mille peal oli martsipanist päkapikk, lumememm ja kuusk. Eritellimus. Filigraanne. Kõik olid sillas. Ja maitsest ärme parem räägime! Tädi Lydia oli selle Rahvusraamatukogu pagaritelt sõna otseses mõttes välja nutnud. Sest talle öeldi, mis te arvate, et meil enne jõulu vähe tööd on või. Aga tema ähvardas kohe nutma hakata, sest ta oli lubanud Mii kõndimahakkamise puhul martsipantordi tuua. Ja seal pidid kõik need vidinad peal olema, mis lastele meeldivad. No olidki.

Aga mu võileivatort oli kah nämkar.

Peaks neljapäeva hilisõhtul rohkem köögis asjatama. Tegin homseks võileivatorti ja kuulasin üle pika aja Fantaasia saadet. Ja alati, kui kuulan, mõtlen, et miks ma iga kord ei kuula. Ja alati jääb mõne kihvti asja esitaja teadmata. Nagu tänagi. Veidi enne 11, kui ma ei eksi, viiksus keegi naesterahwas lahedalt laulda. Aga kes see oli? Järsku Teet teab aidata?

Valitsuse hinnangul registreerivad 4500 samasoolist paari partnerluse esimese aasta jooksul, teatas Briti võrdõiguslikkuse minister Meg Munn. Postimehest.

Uue sanitaarkeraamika seeria Mio on loonud tuntud Shveitsi disainer Peter Wirz.

Rääkisin parajasti telefoniga, kui Mii tuli köögist, piimakann käes, ja korrutas murelikult "oi-oi, oi-oi". Köögis avanenud vaatepilt oli tõesti megaoioi. Põrand ujus piimast. Vahejuhtumi pluss on muidugi see, et koos piimaga sain põrandalt ka kõntsa vähemaks pestud. Mitte küll iga lauajala tagant, pean tunnistama.

Ai, venkud on stiilsed. Uus kojamutt küsis Tarmolt, ega meie peres juhtumisi uriini joomise käsiraamatut ole. Et tema tuttaval vanemal džentelmenil oleks hädasti vaja.

Tallinna loomaaiast põgenenud mets- ei- kaljukits oli kindlasti kaevanud tunneli, mille sissekäiku ta varjas palja Bambi plakatiga.

Aga meil oli täna esimene jõulupidu. Oleks pidanud tõsiselt võtma märkust kutsel, et lastega hakkavad lustima päkapikud ja veel mingid tegelased. Sest niipea kui Mirr nägi botaanikaaia palmide vahelt kerkimas saapaviksiga ülelöödud Venno Loosaart, puhkes paanika ja nutt ja esimene tund aega rahunesime piparkooke näsides. Mii oli muidugi sõiduvees, torkis õhupalle, patsutas titasid ja tuias rõõmsalt ringi. Aga kingid saime ikka lõpuks kätte. Ehkki neeger, kes Mirris tekitas ilmselt eluaegse rassismi, üritas mind ja Miid panna tagurpidi "aias sadas saia" ütlema, kahmasin mikri ja esitasin Musamari best of'i kuuluva hiti:

Päkapikubeebi piiluda ei saa, sest aknani ta veel ei ulata.
Päkapikubeebi piiluda ei saa, sest enne suureks kasvama peab ta.

Mirr muidugi kingi järele minna ei julenud, neegri pärast. Ja nii sai Tarmo käe neegriseks.

Aga pärast pidu juhtus kogemata nii, et sattusime McDonald'is nõiaringi. Kui meile esimene kord juustuburgerieine asemel McBaconi einet pakuti, röögatasin tagaistmelt rõõmsalt: SUPER-SIZE ME! Ehkki esimesel ringil jäi McBacon (selle slogan on stiilis "McBacon teeb mind tugevaks") võtmata, siis linna tagasi sõites tekkis tunne, et põlegi nigu miskit hamba alla saanud - ja Paldistki maantee mäkkärist võtsime veel ühe topelteine. Peekoniga.

Mul läks peol täitsa meelest ära, et olen haige. Ja kui pidu läbi, polnudki enam midagi viga.

Paljud on seda filmikest kindlasti näinud, aga Kiisikul on veel nii meeleolukas eestikeelne tõlge kah. Head reede õhtut!

Pereisa päästis olukorra. Kalevi kalender oli õigel ajal akna peal ja võeti rõõmuga vastu. Päkapikundusel on üks suur pluss - neiuke, keda hommikul voodist kraana kriginal ja ilge vingumise saatel välja pidi vinnama, krapsab nüüd nagu niuhti jalule.

Mirr polnud õnneks ainus, keda päkapikk meeles pidas. Miina sai lambaga raamatu, emmele oli saapa sisse munetud kaks jumalikku trühvlit ja issile mahepõllunduslik ürdisool.