Kaks lahedat tšikki video pärast (kuigi see bändžoplõnin on nii jabur, et hakkab juba meeldima). Aga pärast seda noaloopimist ei saa kohe panemata jätta seda sensuaalset klibakat ühest mu lemmikfilmist. Vanessa on, jah, oluliselt nämmam kui Daniel, aga Daniel on mul jälle VANA lemparmees. Ja vana Marianne Faithfulli murduv hääl sobib nende kahe juurde väga hästi.

Nägin täna selle kevade esimest liblikat. Pruuni. Mis seal salata, veidi pettunud olin. Aga siis mõtlesin välja terve rea pruune asju ja kohe parem tundus. I'm thinkin ahjupiimamaitsega präänikud, I'm thinkin šokolaad, I'm thinkin latte, tume õlu, grill-liha ja piparkoogid Pipi stiilis keset suve. Iirised. Karumõmmid. Mu uus lemmik puuviljaleib.

Hommikul pärast Mirri lasteaeda viimist ja enne hambaarsti (kes mul kogemata põske puuris natuke - oleks võinud ikka rõnga kaasa võtta, et kohe ära insertida) tegin midagi koleväga tarka. Jalutasin mere äärde, juulitasin seal veidike, panin päikeseprillid pähe ja marssisin rõõmsalt vastu päikest tagasi. Eeh, preelest.

Mirri katsed Pelgulinna gümnaasiumi kunstiklassi läksid sujuvalt üle suurepäraseks seltskondlikuks uitamiseks Kopli stalinistliku arhitektuuri pärlite vahel, jätkusid Kajaka turu kommiputka juures priisates (dziisös, millised imekommid ja -präänikud!) ning kaltsukast elu esimest kašmiirkampsikut soetades (19 krooni, ärge ajage naerma).

Laps koolist kätte saadud (pidi joonistama öökulli, kes mitmesuguste loomade soovituste saatel hernesuppi keedab. "Ma ei jõudnud seal kõike joonistada." - "No öökulli ikka jõudsid?" - "Ei." - "No hernesuppi siis vähemalt." - "Ei. Ma kõik teised loomad jõudsin, aga öökulli ja hernesuppi ei jõudnud.") ja Selverist head-paremat-parimat ostetud, jätkus seltskonnaüritus mu koduselt läbuses kodus.

Ai, tore oli! Selle öökulli ja hernesupi võivad need õpsid endale.

Õhtune varustus: Ruffino Chianti, aja- ja väärtkirjandus. Aga ka mälestus eilsest õhtust, kus tegin midagi tavatut. Jobutasin mitu tundi köögilaua taga ja kuulasin Fantaasia saadet. Ja õigesti tegin, nagu öeldakse.

Sest sealt tuli selline laul (bändilt ja lauljalt, kellest ma midagi kuulnud polnud. See videota singliversioon on puhtam, aga kontsertettekanne muidugi hingestatum. Sõnad siin veel ilusti kirjas.). Mäherdune magus valu (kirjutasin muidugi esiti "valus magu", no peab isegi kõige värelevamad hetked ära rikkuma)! Kuid ahjupiima maitsega präänik Kajaka turult - magusamgi veel!

Von Krahli teatri esireas istumisel on omad plussid ja miinused. Kõva pluss on muidugi Juhan Ulfsaki paljas ooberkörper suures plaanis silme ees vilkumas. Aga kui "Faustis" pritsis kintsu peale tervislikku täisteraputru, siis "Kajakas" on tõsine oht pihta saada toore böfstrooganoviga. No kui muidugi tavotist läikivad säärsaapad jalas on nagu mul, siis tõmbad pärast märja kaltsuga üle.

Kes hemorroidide all kannatab, võiks vist kummirõngakese istumise alla võtta, sest esimene vaatus kestab kaks tundi. Aga need tunnid läksid päris vilkalt. Ja tean juba mitut glamuurset daami, kes kavatsevad Lembit Ulfsaki kleidi pealt šnitti võtta.

Miina mõmiseb teki alt: "Meile tuleb täna õhtul KOLL!"
Emme: "Oda, ma panen puhta pesu selga!"

Ma olen nädal aega elanud õndsas usus, et kevad on juba käes. Mirjam ütles ju. Eelmisel teisipäeval. Et öösel ja puha. No täna siis selgus, et noor daam oli kalendrit natuke valesti vaadanud, mis on ju täiesti mõistetav.

Miina tahab viimasel ajal Oskar olla, eriti duši alt tulles, kui ma ta vannilina sisse mähin. Täna tahtis ta kah Oskar olla, kui nad Mirriga printsessi mängisid, aga Mirr ütles, et Oskar on poisinimi ja poisid ei taha printsessid olla. Ja Miinale pandi nimeks hoopis Anna. Ta on väga rahul! "Anna on väga tore olla."

Mõni nädal tagasi pakkus mulle palju lusti otsing, millega siia oli satutud. "Anaalne rõõm"! Ükspäev taheti teada, kuidas lüüa jalaga - ja täna, kuidas teha maasikat! No kuulge, noored. Minu ajal polnud mingit guuglit, aga kõik, mis vaja, sai tehtud.

Üllatavalt külm oli eile õhtul bussi oodata. Kui buss viimaks tuli, tühi, valge ja mõnus, ning ma oma uue raamatu kotist välja kraamisin, oli algus nii intrigeeriv, et tekkis kange himu sõita lõpp-peatusesse, võtta tops lattet, istuda uue bussi peale ja niimoodi paar ringi õhtuses Tallinnas ringi tiirutada.

Aga no parem mina võitis. Läksin ikka ujuma. Minu ampluaa on muidugi "tige kala" - vahtida kurjal pilgul noorpaare, kes vees ameledes mulle ette jäävad ja ei lase mul segamatult uhada. Kuid lõpuks jäi bassein tühjemaks ja õnnis tühjenemine toimus ka mu ajus.

Täna seevastu sulnis päike. Läksin rõõmsalt (!) hambaarstile, silmad suurema osa teest kinni, sest ei jõudnud päikeseprille otsida. Ja itsitasin rõõmsalt endamisi, pisarad silmanurgas. No mis teha, kevad mõjub mulle niimoodi.

Meeleheitel kodupee taipas lollile larhvile vaatamata lumehelbekese kostüümi nagisse jätta ja sukelduda ilmastikupornosse, seljas võidunud, et mitte öelda ropp jopp. Ja targasti tegi. Sest troll poetas mind Lille peatuses maha ja siis - mauhh! vasak külg märjaks.

Jajah, raamatupoest tuli muidugi soetada ka endale midagi ja plaadipoes kurjalt naerda, vaadates 550-krooniseid "Seksi ja linna" hooajabokse.

Aga ma ei tea kedagi teist, kes silmaks lasteraamatute osakonnas ilusat roosat köidet ja loeks esimese plaksuga pealkirjaks "Printsess Eesnahk".

Millega see kõik lõpeb? Õudne. Muidugi saaksin arstilt kergesti diagnoosi, ma tean küll. Tourette'i sündroomiga kaasnevaid tõmblusi pole veel täheldanud, seega lihtsalt koprolaalia.

Langetanud otsuse, et Mirr köhib eelkooli minekuks ikka liiga kõvasti, tundsin, kuidas hommik paika loksus. Õnnis uimlemine, laps kaisus, käkid teleka ette, kohv korisema (kardemonile lisaks panin sisse kakaopulbrit ja tšillit, väga kepsakas sai), öösärk seljast, toariided selga, alla lehtede järele, toariided seljast, öösärk selga, meeldivad dilemmad (kaks või kolm võileiba? üks padi või kaks? kumb leht enne?) - ja õdus sinivalge pesa, kohv, mitu artiklit Kristian Smedsist ja mõnus vibin, et järgmine nädal lähengi ju "Kajakat" vaatama. Kaks "Tallinna" kommikest oli kah veel alles. Mmuah. Olen naasnud inimeste ridadesse. Eile oli küll tunne, et olen kuri klots.

Meid oli eile kutsutud suurepärasesse Kidszone'i mängutuppa sünnipäevale. Käisime siis naistrioga, issi oli tööl. Sinna minnes olin küll võrdlemisi räbalas seisundis ja kujutasin ette, kuidas ma iiveldusega võideldes pean Miina järel lippama. Aga õeksed said ilma minuta suurepäraselt hakkama, hõrk tordilõik mõjus täpselt nii, nagu ta minu puhul ikka mõjub - toniseerivalt -, ja ühel hetkel avastasin endki liumäest alla laskmas. Vahepeal lösutasin täispuhutava lossi eestrepil ja mõnus tukk tuli peale. No ja muidugi mu lemmik - pallimeri, kuhu saab mauhti! pea ees sisse hüpata, lauldes: "Laintesse HEI-dan end!"

Õhtu tipphetked möödusid siiski selles hirmsas vingerdavas torus, millest meist ükski eelmine kord alla ei julenud lasta. Kõige toredam oli muidugi see, et Mirr sai hirmust üle ja tuiskas sealt, juuksed püsti ja elekter särtsumas, tosin korda alla. Ja ega ma kah kehvem vend olnud. Aga särakat saab seal ikka võimsalt.

Täna hommikuks oli Mirr Miinalt köhateatepulga üle võtnud, nii et ees seisab meeleolukas tööpäev kahe kraakleva lapsega. Avastasin, et Mirr on kinnitanud tüdrukutetoa ukse külge sildi "TKK Mirjam on kodus".

Mina: "Mida see TKK tähendab?"

"Tema Kuninglik Kõrgus."

Mul on karvane kahtlus, et see kosmeetik, kelle juurde ma viimased kaks korda sattunud olen, on sadist. Kaunis morn, ei, kole morn maadam, nalja ei mõista. No muidugi, kes see siis säärases pühamus, selles karvade katkumise ja punnide pigistamise pühapaigas nalja tohib teha. Siin peab olema kuss ja vaikselt 10 cc "I'm not in love'i" kuulama. (Sedapuhku mul plaadiga siiski enam-vähem vedas. Ei olnud ei vaalalaul ega newage-inin, vaid sensuaalsemad lapsepõlvešlaagrid.)

Nojah, sadist, kosmeetikus peabki kõva ports sadisti olema. Aga, sa vana uss, kus masseerib hästi. Õuh. Tõsi, miskipärast jäi näo massaaž ära, sest ta oli väga targasti (ja mu enda palvel, mis seal salata) ehitanud mu näkku umbes tordikõrguse muumiamaski ja enne seda tegi ta seal ainult laastamis-, mitte taastamistööd. Seda kompenseeriti siis, nagu selgus, õla- ja dekolteemassaažiga. Õlavööd ja tiivanukke rutjus ta juba eelmine kord nii, et tänutundest kippus nutt peale. Aga see dekolteevärk tuli mulle kuidagi ootamatult, paar korda tahtnuksin talle vastu näppe virutada. Aga ei virutanud. Ja targasti tegin, ehhee ;)

Mu viimase aja lugemisrõõm nr 1 Krister Kivi meenutab "Eesti majas" Tai massaaži nii:

"Naine sikutab, venitab ja sõtkub. Ah et siis niimoodi oleksin ma ka kõik need aastad võinud oma keha pöörata. Ja niimoodi. Milline kasutult elatud elu. Tunnen end nagu tükk lambanahka, mis on lõpuks sattunud suure meistri kätte. Veidike venitamist veel ja ta valmistab minust ühe ilusa trummi."

Hommik. Lähen Mirri üles ajama. Nagu ikka, ärkab hoopis Mii. Naeratab vahelduseks laialt - tavaliselt on ta hiinamiinalikult pisikeste silmadega ja natuke kuri,vahel ei lase musigi teha - ja ütleb: "Emme, ma magasin nii rõõmsasti."

Muidu on ta emasse. Ropp. Kutsub viimasel ajal teletupse ainult teletuppedeks ja tõlgendab klassikalist süütut Mukikese laulu sõnadega "putsi on vallatu" ja "punane putsike".

Parandus: Mii pole mitte noor Kate Moss, vaid nahavärvile vaatamata noor Naomi Campbell. Me siin kõik kõnnime, pea õlgade vahel, ringi, kui maadamil sadismihood peale tulevad. Peab talle vist kah kohustusliku põrandaküürimise karistuseks määrama.

Ka Miina õrnutsemisel on tugev sadismimaik man. Poeb mulle kaissu akut laadima, torkab nina dekolteesse või kaenlaauku ja puhiseb seal tasakesi. Eile tõmbas alahuulega krudinal mööda mu käsivart, silmad õndsusest pahupidi. Aga siis lüüakse küüned sisse või vajutatakse oma priske põlvega kubemesse või kõrile, nii et nutta tahaks. Esinenud on ka hüppeid voodipäitsist ohvrile pähe või kõhu peale. Meie õrnusehetked lõpevad ikka sellega, et ma olen sunnitud ta voodist või diivanilt välja viskama.

Nuu, baabad, s praazdnikom siis!

Juuksur pügas mind ja kiitis mu juuksetooni. Mina arvasin, et kisub nagu Garfieldi tagumiku kanti, millega on esikupõrandat pühitud. Sest granaatroot, või mida see karp mulle lubaski, fammfataalroot pole see muidugi absoluutselt. Aga tema ütles, et väga huvitav, ülimalt huvitav isegi, selline meehelgiga. No olgu siis seegi.

Vene juuksuri juures käia on ikka tore. Täna kõigutasin varvast hiti saatel: "Ja dura-dura-dura-dura-dura". Muidugi oli selles süüdi vääritu Jura-Jura-Jura-Jura-Jura, kellesse lauljanna armunud oli.

Ma olen jõudnud tööajast juuksuris käia ja Miina esimesel modellitööl. Honorariks sai noor Kate Moss kaks paari sokke ja kollase tõugukujulise õhupalli. Millele ma hetk tagasi arvutitooliga otsa tagurdasin. Monstermamman.

Tänasel varjutusööl on TV3-st vaimukas ja romantiline lesbifilmike, mis alati videopoe allahindluskorvis vedeleb ja mida ma seal alati näpin ja mõtlen, et võtaneivõta, no nii odav, a ma olen ju korra näinud, millal ma siis nüüd uuesti. No täna siis saan a) vaadata (miks mitte, kell 02.05 pole mu viimase aja päevagraafikus mitte mingi magamaminekuaeg) või b) igaks juhuks linti võtta.

Lisaks sellele filmile vedeleb seal korvis alailma suurem kogus geniaalset komöödiat "Mighty Wind" , mida keegi osta ei taipa ja mida ma kogu aeg kõigile soovitada tahaksin.

Täna eelkoolis kukkus üks mamma pihtima, kuidas ta iga õhtu oma poega drillib, et ikka mis nimi ja kus elab ja telefoninumber ja ema amet ja isa amet ja jagamine ja korrutamine. Et ei oska enam midagi küsida, aga jube paanika on. Ja poeg vaatavat talle otsa nagu väike vanainimene ja ütlevat: "Emme, sa vist väga muretsed mu pärast."

Ma kah muretsen Mirri pärast, aga ilma drillimata. Väike nutune jänespüks. Arukas nagu vana uss, aga kartlik. Ma ju kah käisin omal ajal katsetel. Mul oli absoluutselt poogen, ma ei teadnud üldse, miks ma seal olin, aga olin oma sõiduvees. Kui kästi, siis lugesin, kui kästi, siis laulsin. Džentelmeni, kes hiljem osutus inglise keele õppealajuhatajaks, pidasin ma miskipärast torujüriks. Pärast olin ainult väga väsinud näoga olnud, räägib ema alati.

Aga tolle päeva tipphetk oli see, kui me läksime isaga Lauristini (vat oli jah Lauristini siis!) tänava jumaliku (toona küll võrdlemisi läbuse) juugendmaja kohvikusse ja isa ostis mulle pumperniklit. Ja kui ma ei eksi, siis aleksandrikooki ka.

Mmm ... Pumpernikkel ja aleksandrikook olid ses vanuses ikka põhinaudingud. Rummikook ka. Ja seda kõike sai sulnilt mulgikapsa järele haisevatest kulinaarkauplustest. Pärnu maanteel oli üks, sealt sai vahel pärast kooli läbi mindud. Enne oli toidupood mahlakoonustega, kust sulle tomatimahla siristati. Ja see armas ligane soolaklaas, kust tuli ikka kõvasti soola sisse uhada. Ja alumiiniumlusikas. Ja kodus ei maitsenud seesama kolmeliitrise purgi tomatimahl never ever nii hea kui poes. No see on mul see põlve otsas ja käigu pealt söömise fetiš.

Vanamoor sattus jälle noorusradadele tuiama.

Tšehhovlikud hoovused bez glamuraa. Diskurs ruulib. Minu poolt "Magada tahaks". Kaks tundi ööund pluss pool tundi päevaund pole naise tervise ja ilu pant. Mkmm. Kõik töötasid minu vastu. Kui sain voodisse heidetud, tungis mu elamisse minu isa, kes oli kõigist päevadest just tänase valinud selleks, et pärast põlveliigese vahetust kahe kepiga käimist katsetada ja üle õue kapata. Ja kui jälle vaikus valitses ja ma hakkasin saavutama juba õdusat-magusat une-eelset seisundit, piiksus telefon ja tööasjad tungisid peale.

Miina poolt "Kolm õde". Pani päeval õe roosa kootud mütsi pähe ja ütles, et ta on õde ja tuleb lasteaiast. Siis pani pähe punase sametmütsikese ja ütles, et ta on teine õde. Ja kolmas kord tuli siidrätiku all nagu üks pisike musi-muslim ja ütles, et ta on kolmas õde.

Kõrge nummifaktor ei takista tal muidugi mind korduvalt lollakaks ja kadekopsuks nimetamast. Vaat mis tähendab, kui suurem õde ees sõnu seab.