Ma pole elu sees karaoket laulnud. Avalikult vähemalt. Krriminaalne! Krimminaaltanngoo! Meenub küll V juures kõõrutatud "Nagu merelaine" (parafraseerides Jubejussi: raiuge mind või tükkideks, aga viimane tükk kriiskab endiselt, et see on väga hea laul), aga see on enamvähem kõik. No nii. Ja juhtumisi jäi mulle meelde tänase EPL soovitatud sait www.kariokebar.com. Ja nüüd selgus veel üks kodus töötamise suur pluss: sa võid kehastuda karaokekuningannaks arvuti tagant lahkumata! Madonna "Live To Tell" ja "Take A Bow" tulid mul juba päris usutavalt välja, ehkki mul polnud aimugi, et tahan neid laulda. Käed hakkasid ringutama ja nõudsid mikrofoni. (Oot, kus see Barbie ajakirja vahelt leitud roosa plastmassist junn ongi ...) "These Foolish Things" oli paraku kehvas helistikus, tuli kas viiksuda või möriseda. Not sexy.

Aga ma olen leidnud uue hobi!

Nüüd tööle. Enne teen ühe laulu veel. Rrrrrrrrroooxanne!

Golfiuuendaja Mirr ...

... ja Moto-Miina.

See pole aus. Ma olin vist väheseid, kes firma suvepäevadel Kurkse retke ette ei võtnud (kui on läinud munasarjad, siis on TÕESTI kuri karjas), aga nüüd olen haige. Vat need on need meretuuled. Veetsin õdusa õhtupooliku oma paatmajas vedeledes, raamatut lugedes ja tukkudes, aga tuul vist tõmbas läbi. Tantsupõrandal olid küll kõik sümptomid kadunud, aga nüüd vigisen siin vaikselt endamisi.

Aga muidu oli mega! Köstri Virve ("Meri on, meri jääb, meri olema peab") on Elvis. 79aastane põllega mutike rokkis kella üheni öösel! Ja õhtu teine nael oli muidugi kohalik külamees Helmut, kes kandis seltskonna valgeimat särki ja kes õndsa naeratusega tantsuplatsi ääres neitsikesi piidles. Aeg-ajalt ajas ta end kergelt kõikudes püsti ja võttis bräilisid tantsima, unustamata uurida, ega neiu talle naiseks ei taha tulla. Kolleeg päästis mind viimasel hetkel ära, muidu oleksingi siiamaani Manijal. Sest olgem ausad, taadil oli 16 kalavõrku sees, maja mere kaldal. Ei peaks enam Kinnisvaraveebis tuiama.

Aga küll oli mõnus koju tulla.

Ema kahtlustas esikus pussuhaisu, vaatas Miina poole, kuid ei välistanud ka enda süüd. Ent see olin hoopis mina. Ma olin paotanud külmkapi ust, mille taga lösutab makra- ja munarikas võileivatort. Pussuhais, ma ütlen ...

Pereisal tulid mune hakkides säärased munanaljad pähe, et mul hakkas süda läikima. Ei midagi roppu, ainult Munir singiga ja siis mingi lüüriline laul sinisekirjust munakollasest. Aga kuna mul oli tänase töö-, koristus-, lasteaia- ja pidupäeva ühendamisest närv sees, siis polnud ma eriti naljasoonel. Teisalt tuleb Tarmot mõista, sest kus siis veel kui mitte mune hakkides oleks täiesti normaalne munanalja visata.

Aga munakollane tõmbus tõesti siniseks. No ununesid natukeseks keema, eks. Nüüd me veel mõtleme, kuidas neid võileivatordi peal maskeerida. Mina pakkusin välja, et tõmbaks musta saapaviksiga triibud peale ja saaks Eesti lipukesed. Näis.

Ah jaa, kui leidub veel mõni minugusune õgard, kes armastab kooki ja kelle laps jälle omakorda armastab joonistada. Mademoiselle'i kohvikus käib 31. augustini joonistusvõistlus "Minu lemmikkangelane filmist" vms. Kui maimuke joonistab pildi (ka kohapeal on riistad olemas), saab ta selle eest endale tasuta koogi valida!

Armas, et leidub sõpru, kes täiesti vabatahtlikult pakuvad oma suvekodu su sünnipäeva pidamiseks. Nädalavahetuse ilm oli samuti minuga mestis. Ja ma ei üritagi varjata, et mulle meeldib hirmsasti kinke saada. Tänavune noos oli ikka võimas: DVD "Hotel New Hampshire", mida ammu juba tahtsin, Rjabovi-Kuudi džässiplaat, imekaunis kruus, ilus värviline teos "1001 raamatut, mida enne surma lugema pead", Debora Vaarandi mälestused. No ja blogimisel on ikka kõvad kasud sees. Lisaks mitmele türkiissinisele esemele, mis ma blogi avamisest saadik kingiks olen saanud, ulatati mulle tänavu ka Björgi "Gling-glo", millest kunagi siin vahutasin. Vaat nii!

Vahel on nii, et mõni laul on hirmus kallis, aga siis unustad ta sajaks aastaks ära. Ja kui ta siis puhtkogemata välja tuleb, täiesti juhuslikust kohast, siis.

Now westlin winds.

Johansonidega on mul nii, et ... Enamikule plikapõlve iidolitele olen selja pööranud, nad ärritavad mind lõpmata, kõik need saatpalud ja inboilid ja söödid ja tätted. Ja Johansonide kontsertidel ei käinud ma igaks juhuks aastaid. Et mitte pettuda. Aga siis paar aastat tagasi Viljandis käisin ja olin rahul. Sest oli nii palju uut ja teistsugust. Ja vanal oli mingi taust ja iroonia ja õhk juures.

Ei viitsigi täna lõmpsida.

Vaat, mis mul ees seisab. Tõsilugu. Mis ma siin muidu mööbeldan ja kinnisvaraportaalides tuian.

Ärkasin mina hommikul Miina nutu peale üles, üritasin silmi lahti hoida ja mõtlesin, et täna, neljapäeva hommikul, pidi midagi toredat tulema. Midagi väga-väga toredat, mis järjekordse tüütu tööpäeva talutavaks teeb ja une silmist peletab. Ja meelde tuli! Koristamine!

How twisted is that? Koristamine, ja tore?! Aga asjalood on tõesti nii, et mul õnnestus Mii pärast kahetunnist voodisse-voodist-välja sõelumist, elutoapõrandal aelemist, kahe mäku täispissimist, "Mulla all" vaatamise segamist (ma olin täiesti veendunud, et eelmise osaga on sarjal lõpp. Aga kas nüüd lõppes tõesti ära? Enam ei usu. Otsad jäid ikka liiga lahti. Või peabki nii olema? Ah, kurat, vait nüüd) ja veel sadat väikest diversiooniakti narisse magama saada.

Mis tähendas, et täpselt üle kahe aasta võisin voodis panna lambi põlema ja raamatu seltsis mõnuleda. Ja isegi pereisa pääses sängi tagasi. Mispeale täna pandi kokku titevoodi, milles Mii magas viimati paarikuiselt ja väga pika hambaga ning mis sestsaadik oli funktsioneerinud vaid voodibarjääri ja kaltsuhoidlana. Kummut läks oma vanasse kohta voodi kõrval. Ja nüüd mul on kange himu kaltse kokku panna ja tolmu pühkida ja voodiriideid sirgu tõmmata. Kummuti peale võib ju isegi lilli panna, milline avastus!

Väike värskenduskuur innustab korralikum olema. Ja miskipärast paistab just vananaistesuvi olevat paras aeg pisikeseks mööbeldamiseks ja võõpamiseks.

A neile, kel midagi nii toredat nagu koristamine ees ei seisa, kaks pisikest toniseerivat videolaksu. Esimene Triangli ja teine Annushka kaudu.

Ehh, ei ole sünnipäevatunnet, ei ole. Hommikul oli. Ootasin voodis äratust, süda võdises isegi sees. Kuulsin, et ahi pandi hakkama. Mingi askeldamine, krõbistamine. Lugesin natuke ja seejärel tukkusin niisama, aga ukse avamise hetkeks tuli naer peale. No ma olen ju sünnipäevade ja jõulude suhtes täielik titt!

Mu isiklik chef valmistas mulle värskeid ahjusaiu. Üks oli pesto ja hallitusjuustu ja oliividega, teine bruschetta-segu ja kolmas rosmariinilõhega. Ehh ... Pluss Matildast toodud koogid. Ja veel millise kauni lillelise paberkotiga sealt kooke kaasa müüakse. Selle kõige meenutamine toob nüüd sünnipäevatunde juba kah tagasi.

Elu on mind kokku viinud paari inimesega, kellega on tekkinud klapp ja kellel, nagu ilmnes, on minuga ühel päeval sünnipäev. Altkorruse vene mutikese ehk kutsutädiga (kelle nimegi ma ei tea, oh seda eestlase matslust) kingime juba mitu aastat teineteisele lilli. Mullu kostitas ta meid isegi oma firmakookidega, aga täna kurtis, et ei jaksa enam. Kaheksakümmend. Kallistasime ja patsutasime, tal tulid pisarad silma. Tulin tagasi tuppa ja nutsin natuke. Ja õhtupoole helistasin Juhanile, kes kütab ratastooliga mööda Tallinna ja sattus tänu oma vaimustavale elujõule koguni "Pealtnägija" saatesse. Tema on minust täpselt kümme aastat vanem.

Tarmo pani eile pärast tööd kangelaslikult tibide uue nari (peale on joonistatud kaks sabakassi, kärbseseenega siil ja rodu lepakaid) kokku. Tibid olid justkui üleskeeratud jänkud, südaööni käis õudne sebimine ja keksimine ja madratsitel poing-poingimine. Ja siis, kui pidanuks olema kulminatsioon, põhjade installimine ja madratsite paikapanek - siis ilmnes, et voodipõhjad on vale laiusega. Täielik külm dušš. Praegu vaatan kella ja mõtlen, et kas firmal jätkub tõesti jultumust täna õhtuks lubatud õiged põhjad toomata jätta. Juttu oli viiest. Kell on kolmveerand seitse.

See selleks, vähemalt asi susiseb ja on lootust üle kahe aasta õhtul voodis lugeda ja mõnustada. Sätiks endale lambikese, keeraks rullidki pähe ... (See oli nali. Kuid ema magas mul tõesti tihtipeale rullidega. Kuidas ta küll suutis?) Aga enne peab õpetama preili Miid iseseisvalt uinuma. Ehk tundub see nari talle siiski piisavalt ahvatlev? Ajupesu on ta juba läbinud. No ma seletasin, et issi ei taha enam suure toa põrandal madratsi peal magada, ta tahab emme kõrvale, selg jääb haigeks ja. Noogutas mõistvalt. Nüüd räägib kõigile: "Emme tahab issiga magada."

Triibik sõitis Sinti, võttis ennast vinti. Aga nüüd on käsil laboratoorne töö nr 8. Märkasin juba eelmise pesupesu järel koju naastes, et pesumasinaesine põrand on märg. Nüüd otsustasin pesu pesta iseenda valvsa silma all. Ja tõesti-tõesti, kuskilt tuleb paha lõhna ja vett. Põrand on märg. Aga pesen kangelaslikult edasi. Päris põnev kohe, mis saab. Põrandapesu on nagunii kavas, nii et löön kaks kärbest ühe hoobiga. Aga taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et kodumasinad lähevad tuksi just siis, kui sul on kõige suurem rahahäda.

Kell pool kuus õhtul hakkas Mirr painama, et vaja ikka vanni minna. Sest olin tema nuiamise peale ostnud komplekti lastenuustikuid - kala, part, täheke ja liblikas -, mida tuli ju katsetada. Üheksa krooni, kergelt pääsesin. Nojah, kui kella kolmveerand kuueks oli painamine kasvanud halinaks "Ausalt, ma siis ei jonni enam, kui sa lubad vanni minna", siis mõtlesin, et no what the hell, las lähevad siis. Et saan salaja kamabatoone näkitseda ja Vanity Fairi lugeda. Läksidki. Nüüd kõlasid juba hoiatused, et Mii puuksutavat ja tahtvat kakile, mida kõnealune isik muidugi rangelt eitas. Saab siis imet näha. Jube kraaklemine käib seal. Aga see käib muidugi igas asendis ja paigas.

Köögimööbel on muuseas peaaegu värvitud. Mul oli kintsu peal isegi oranž triip. Tõe huvides tuleb ikka lisada, et tegelikult värvisin ühe tooli ja andsin siis otsa üle isale, kes armastab kohutavalt õpetada ja tõestada, et ta on jube kõva võõba. Ja eks ta ole ka. Vähemalt kiirem kui mina. Pealegi kadus mul vähimgi soov rõdul lõõskava päikese käes köögutada. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Isa nimetas algul tunnihinnaks 25 krooni ja ma olin talle täiesti valmis 200 krooni andma - aga ei võtt. Ma tean küll, mis tema honorar on. Hea külm õlleke. Seda ta ka sai. Ja meie Mirriga saime linna peal lehvida ja poes käia ja jätta süüa (helde taevas, Kreutzwaldi tänava keldripoest leidsin TUUTUGA kohvijäätise!) ja inimestega kohtuda. Planeeritult ja puhtjuhuslikult ja absoluutselt üllatuslikult. Mis oli üliväga meeldiv.

"Emmee, ta teeb ainult haiget! Ei astu! Au! Au! Ära kisuuu! Ei tohi!" Mulle tundub, et nad tapavad seal teineteist ära. Kaua sellist kismat peab kannatama? Mu rehkendused ütlevad, et alla tosina aasta küll välja ei vea.

Shokolaadi-espresso kook. Nutma ajab! Sure surnuks, nagu ütleb V! Ja raamat "Humble Pie" pirukavalmistamise zenist. If baking pie is Zen, then eating it is nirvana. Oh oleks ma ometi usinam (väike näpunäide: lõpetaks ehk netis töllerdamise?). Ega kaloripolitsei vist kah seda kooki ei lubaks, lohutan ma end. Keegi siin lubas hakata ujumas käima. Ega ometi see koogihimustaja?

Eitohieitohieitohi end killustada. See nädal kulgeb ju kodukaunistamise egiidi all (pesin vannis jalgadega trampides ära kaltsuvaiba ning ostsin valmis Vivatixi värvi mööbli võõpamiseks). Ja järgmisest nädalast taas palgatööd rügama. Ei saa must käsitöölist ega gurmeekokka, ma pean seda kogu aeg endale meelde tuletama. Mõned jõuavad kõike. Mis nipiga, huvitav.

Vene Tom Waits. Olla ka meil siin esinenud.

Ma muidugi jälle ei tea, mis see on, aga see meeldib mulle. Siitkaudu leidsin. Ja midagi matemaatilist. Siitkaudu. (No kus kurat ma täna kolistanud olen.)

Aga üldiselt on ikka jälle nii, et lähed loomaaeda ja siis poodi omaarust selleks, et osta kaks karpi koorejuustu (see on Tarmo sõna, mis varem tähistas Merevaigu-laadseid olluseid, aga nüüd juba kreembonžuure ja kõike muud säherdust) - ja naased poest suuremas koguses ürdiseemnete, paari lakk-kingade (no see NS King on mu lemmikpood - mullu samal ajal saime sealt lisaks meestesandaalidele täiesti ilma rahata punased tossud mulle ja heleroosad supermaitsetute kivikestega sandaalid preili Mirrile) , padja ja 350kroonise toiduarvega. Ja koorejuust? Hee, vat selle koorejuustuga läks stiilis "jupp kõige paremat suitsuvorsti".

Mirril on kuueselt täielik fammfataali maitse juba. Tormas kingapoes hoobilt mustade seksikate lakk-rihmikute juurde ja hakkas neid tahtma. Ja kuna poes oli kampaania "50 prossa off", siis maksid need hurmavad libamanoolod (kirjutasin kõigepealt muidugi limamanoolod, fuhh, pipart sinnasamusessegi) täpselt 74 krooni. Ja said ostetud.

VÄGA õnnestunud päev. Mii nägi loomaaia alguses nii palju kakke ja öökulle, et hõiskas lõpuks hüljeste basseini juures: "Näe, öökull ujub!" Ja küülikud olid ikka NII nunnarid. Ja jah, loomulikult, kitsejunnikove pidas tütarlaps šokolaadikommideks nagu mu kadunud onu Rix oma lapsepõlves.

Leidsin endale uue lemmikraamatu - "Omanäolised Eesti köögid"! Vaat kuidas inimesele on mõjunud "Pilveatlasest" läbinärimine. Köögiraamatus on sees pildid ja retseptid, mis innustavad koristama, remontima ja kokkama. "Pilveatlas", see ei innusta üldsegi koristama, remontima ega kokkama. Heal juhul innustab lugema, keskmisel pooleli jätma ja halvemal paela kaela panema. Aga ma olen olnud väga kangelaslik, mina, kes ma igavaid raamatuid julmalt pooleli jätan. Lõpp juba paistab. Ja need põnevad stoorilainid hakkasid lõpuks ometi jälle pihta.

Aga köögiraamat, see inspireeris mind üles kappi panema kaht viimast karvast päkapikku, mis tänase päevani korteri peal vedelesid. Üks laulab lausa "Aisakella". Väga meeleolukas oli selle saatel kolmekümnekraadises kuumuses Tartu poole põrutada. Aeg-ajalt ajas päkapiku habe küll Miinat närvi, plikuskas lõi välja tema halvem mina (see on üsna sagedane külaline, käime kõik kodus mööda seinaääri, pea õlgade vahel) ja ta kukkus vaest taadikest kurjalt sisisedes kitkuma.

Aga, jah, see köögiraamat ... Aknaid pesema küll ei innustanud (ilm oleks ju perfektne, aga KEVADpuhastust ei luba mul praegu lisaks loomupärasele laiskusele teha mu valutav õlavöö), aga nühkisin vähemalt aknalaua punastest guašistest sõrmejälgedest puhtaks, viskasin külmkapi taha roostes kandikukese ning asetasin aiaannid (aia, miuke sõna tuli) puuviljakorvi. Ja istutasin ümber Ökosahvrist saadud basiiliku. (No ma pean ütlema, et MINU basiilikud on hulga lihavamad ja läikivamad. Ja see kribal jälle lõhnab hästi. Ehk võtab vedu.)

Hurraamees, nagu ma olen, ajan end nüüd leili mõttega köögilaud ja toolid üle värvida (loe, jah, kallis Tarmo, mis ullud mõtted vanamooril peas on). Valge puitplaatmööbel on debiilsus, eriti kahe väikese räpakotiga (ja kahe suurega). Paar korda olen laua katnud vakstuga, aga vakstu ... You know. Vakstu on ikka täitsa vakstu. Sünnitab vakstumeelsust ja levitab mürgiseid aure. Mis variandid veel on, kui puudub pooltuttava vanaonkli ait, kust üks rääbakas, kuid seksikas täispuust söögilaud välja vinnata? Ikka vana hea värvirullimeetod vist. Ma kohe mõtlen selle üle. Poolteist viimast puhkusenädalat oleks just paras aeg domestic goddessiks-cum-võõbaks kehastuda. Ja teatavat sügisepelgust värvilise mööbliga peletada.

Emaisaleevikese ahvijutt meenutas mulle Mirri ja Tarmo dialoogi, kui Mirr oli kaks ja pool.

"Kas sa oled issi või issu?"
"Ma võin olla mõlemad, kui sa tahad."
"Aga kas sa oled uss ka? Kui sa tahad, võid olla ahvike."


Eeh, hakkasin nüüd meie vana lapsepäevikut lehitsema. Umbes samast ajast oli pärit säärane dialoog issiga. Mirjam andis Tarmole väikese plastmasspurgikese ja ütles: "See on punkki. See on hea ja magus, šokolaadiga."
Tarmo: "Kas seda saab ise teha?"
"Ei."
"Aga kus seda tehakse, kas tehases?"
"Ei. Pruksis."

Mirr tegi papa juures võimsa kaki.
Papa: "Kas pissu ka tuleb?"
"Ei, pissul on täna vaba päev."

Laulame hästi unise Mirriga voodis Pipi laulu (ta on umbes kahene). Mina: "Kas te teate, kuivõrd priimad on ta kroon ja on ta tiivad."
Mirr: "Kiimad!"
"Ei ole kiimad, tiivad!"
Mirr: "Kiimad! Piimad! Rattad! Auto!" Ja siis jäi selle rattajutu üle lagistama. Ja siis kostis pimedast magamistoast tükk aega:
"Külmakapp! Külmakapp! Külmakapp!" Mis lõpuks moondus "külmalambiks".

Kahene Mirr kuulab Kuku raadiost "Vox Populit", kus parajasti patrab telefoni otsas keegi vanamees. "Klouni-onu räägib!"

Piss ei tule. Mirr on ka juba nõus, et praegu ei tule. "Praegu magab piss. Tekk peal. Natuke padja ka. Magab oma notsuga."

A mina jällegi avastasin esmaspäeval, et mul on järel veel kaks nädalat puhkust, mitte üks. Ahaa! Viimased päevad on kulunud sõprade suvilas molutades. Ja kui mulle toodi Austraaliast kingiks Shirazis leotatud rosinatega šoks, ütlesin lastele, et see on napsiga - oli tõesti, 0,25% alkot! -, ja kukkusin õhtul raamatu kõrvale nakitsema. Jumalik! Kohemaid tuleb ära süüa, bestbifoor on juba novembris ju!