Ema kahtlustas esikus pussuhaisu, vaatas Miina poole, kuid ei välistanud ka enda süüd. Ent see olin hoopis mina. Ma olin paotanud külmkapi ust, mille taga lösutab makra- ja munarikas võileivatort. Pussuhais, ma ütlen ...

Pereisal tulid mune hakkides säärased munanaljad pähe, et mul hakkas süda läikima. Ei midagi roppu, ainult Munir singiga ja siis mingi lüüriline laul sinisekirjust munakollasest. Aga kuna mul oli tänase töö-, koristus-, lasteaia- ja pidupäeva ühendamisest närv sees, siis polnud ma eriti naljasoonel. Teisalt tuleb Tarmot mõista, sest kus siis veel kui mitte mune hakkides oleks täiesti normaalne munanalja visata.

Aga munakollane tõmbus tõesti siniseks. No ununesid natukeseks keema, eks. Nüüd me veel mõtleme, kuidas neid võileivatordi peal maskeerida. Mina pakkusin välja, et tõmbaks musta saapaviksiga triibud peale ja saaks Eesti lipukesed. Näis.

Ah jaa, kui leidub veel mõni minugusune õgard, kes armastab kooki ja kelle laps jälle omakorda armastab joonistada. Mademoiselle'i kohvikus käib 31. augustini joonistusvõistlus "Minu lemmikkangelane filmist" vms. Kui maimuke joonistab pildi (ka kohapeal on riistad olemas), saab ta selle eest endale tasuta koogi valida!