Ärkasin mina hommikul Miina nutu peale üles, üritasin silmi lahti hoida ja mõtlesin, et täna, neljapäeva hommikul, pidi midagi toredat tulema. Midagi väga-väga toredat, mis järjekordse tüütu tööpäeva talutavaks teeb ja une silmist peletab. Ja meelde tuli! Koristamine!

How twisted is that? Koristamine, ja tore?! Aga asjalood on tõesti nii, et mul õnnestus Mii pärast kahetunnist voodisse-voodist-välja sõelumist, elutoapõrandal aelemist, kahe mäku täispissimist, "Mulla all" vaatamise segamist (ma olin täiesti veendunud, et eelmise osaga on sarjal lõpp. Aga kas nüüd lõppes tõesti ära? Enam ei usu. Otsad jäid ikka liiga lahti. Või peabki nii olema? Ah, kurat, vait nüüd) ja veel sadat väikest diversiooniakti narisse magama saada.

Mis tähendas, et täpselt üle kahe aasta võisin voodis panna lambi põlema ja raamatu seltsis mõnuleda. Ja isegi pereisa pääses sängi tagasi. Mispeale täna pandi kokku titevoodi, milles Mii magas viimati paarikuiselt ja väga pika hambaga ning mis sestsaadik oli funktsioneerinud vaid voodibarjääri ja kaltsuhoidlana. Kummut läks oma vanasse kohta voodi kõrval. Ja nüüd mul on kange himu kaltse kokku panna ja tolmu pühkida ja voodiriideid sirgu tõmmata. Kummuti peale võib ju isegi lilli panna, milline avastus!

Väike värskenduskuur innustab korralikum olema. Ja miskipärast paistab just vananaistesuvi olevat paras aeg pisikeseks mööbeldamiseks ja võõpamiseks.

A neile, kel midagi nii toredat nagu koristamine ees ei seisa, kaks pisikest toniseerivat videolaksu. Esimene Triangli ja teine Annushka kaudu.