Leidsin endale uue lemmikraamatu - "Omanäolised Eesti köögid"! Vaat kuidas inimesele on mõjunud "Pilveatlasest" läbinärimine. Köögiraamatus on sees pildid ja retseptid, mis innustavad koristama, remontima ja kokkama. "Pilveatlas", see ei innusta üldsegi koristama, remontima ega kokkama. Heal juhul innustab lugema, keskmisel pooleli jätma ja halvemal paela kaela panema. Aga ma olen olnud väga kangelaslik, mina, kes ma igavaid raamatuid julmalt pooleli jätan. Lõpp juba paistab. Ja need põnevad stoorilainid hakkasid lõpuks ometi jälle pihta.

Aga köögiraamat, see inspireeris mind üles kappi panema kaht viimast karvast päkapikku, mis tänase päevani korteri peal vedelesid. Üks laulab lausa "Aisakella". Väga meeleolukas oli selle saatel kolmekümnekraadises kuumuses Tartu poole põrutada. Aeg-ajalt ajas päkapiku habe küll Miinat närvi, plikuskas lõi välja tema halvem mina (see on üsna sagedane külaline, käime kõik kodus mööda seinaääri, pea õlgade vahel) ja ta kukkus vaest taadikest kurjalt sisisedes kitkuma.

Aga, jah, see köögiraamat ... Aknaid pesema küll ei innustanud (ilm oleks ju perfektne, aga KEVADpuhastust ei luba mul praegu lisaks loomupärasele laiskusele teha mu valutav õlavöö), aga nühkisin vähemalt aknalaua punastest guašistest sõrmejälgedest puhtaks, viskasin külmkapi taha roostes kandikukese ning asetasin aiaannid (aia, miuke sõna tuli) puuviljakorvi. Ja istutasin ümber Ökosahvrist saadud basiiliku. (No ma pean ütlema, et MINU basiilikud on hulga lihavamad ja läikivamad. Ja see kribal jälle lõhnab hästi. Ehk võtab vedu.)

Hurraamees, nagu ma olen, ajan end nüüd leili mõttega köögilaud ja toolid üle värvida (loe, jah, kallis Tarmo, mis ullud mõtted vanamooril peas on). Valge puitplaatmööbel on debiilsus, eriti kahe väikese räpakotiga (ja kahe suurega). Paar korda olen laua katnud vakstuga, aga vakstu ... You know. Vakstu on ikka täitsa vakstu. Sünnitab vakstumeelsust ja levitab mürgiseid aure. Mis variandid veel on, kui puudub pooltuttava vanaonkli ait, kust üks rääbakas, kuid seksikas täispuust söögilaud välja vinnata? Ikka vana hea värvirullimeetod vist. Ma kohe mõtlen selle üle. Poolteist viimast puhkusenädalat oleks just paras aeg domestic goddessiks-cum-võõbaks kehastuda. Ja teatavat sügisepelgust värvilise mööbliga peletada.