Uhh, mulle saadeti klassikokkutuleku pildid. Ma pole ühelgi käinud, lapsed on hea alibi olnud ja kui pole, siis valetan midagi kokku. Never ever, ausalt. Ja fotosid nähes valdas mind täielik õõv. Süda läks pahaks. Mõni kutt oli nii paksuks läinud, et ei tunneks äragi. Teistel suits suunurgas tolknemas ja õllepudel pihus. Kanad istusid ümber laua, kulmud kriipsuks kitkutud. Naersid püüdlikult. Öök. Brr.

Ah, hea küll, pean ju koristama hakkama. Leidsin rusikareegli: tuleb alustada kõige väiksemast, st kõige koristatavamast ruumist. Alustasin köögist. No kemmerg oleks väiksem olnud, aga seal ei valitse säärane roppus. Ja teine rusikareegel: asju õigetesse tubadesse viies tuleb silmad kinni pigistada, et mitte lähimat kaost likvideerima hakata. Muidu juhtub nii nagu Emaisaleevikesel (see lugu oli jube armas).

Oh, oleks meil ometi kah aed, kus asjatada. Piinan end jälle kinnisvaraportaalidega, aga tuleb see masoheerimine ära lõpetada. Selleks aastaks vähemalt. Aga aastaid kah oodata ei saa, muidu on lapsed suured ja neid ei saa mingi valemiga õue. Kui nad vähegi minussse ja Tarmosse on. Meile meeldis toas kükitada, kommituutu või marjakauss käepärast, ja lugedalugedalugeda.