Kell pool kuus õhtul hakkas Mirr painama, et vaja ikka vanni minna. Sest olin tema nuiamise peale ostnud komplekti lastenuustikuid - kala, part, täheke ja liblikas -, mida tuli ju katsetada. Üheksa krooni, kergelt pääsesin. Nojah, kui kella kolmveerand kuueks oli painamine kasvanud halinaks "Ausalt, ma siis ei jonni enam, kui sa lubad vanni minna", siis mõtlesin, et no what the hell, las lähevad siis. Et saan salaja kamabatoone näkitseda ja Vanity Fairi lugeda. Läksidki. Nüüd kõlasid juba hoiatused, et Mii puuksutavat ja tahtvat kakile, mida kõnealune isik muidugi rangelt eitas. Saab siis imet näha. Jube kraaklemine käib seal. Aga see käib muidugi igas asendis ja paigas.

Köögimööbel on muuseas peaaegu värvitud. Mul oli kintsu peal isegi oranž triip. Tõe huvides tuleb ikka lisada, et tegelikult värvisin ühe tooli ja andsin siis otsa üle isale, kes armastab kohutavalt õpetada ja tõestada, et ta on jube kõva võõba. Ja eks ta ole ka. Vähemalt kiirem kui mina. Pealegi kadus mul vähimgi soov rõdul lõõskava päikese käes köögutada. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Isa nimetas algul tunnihinnaks 25 krooni ja ma olin talle täiesti valmis 200 krooni andma - aga ei võtt. Ma tean küll, mis tema honorar on. Hea külm õlleke. Seda ta ka sai. Ja meie Mirriga saime linna peal lehvida ja poes käia ja jätta süüa (helde taevas, Kreutzwaldi tänava keldripoest leidsin TUUTUGA kohvijäätise!) ja inimestega kohtuda. Planeeritult ja puhtjuhuslikult ja absoluutselt üllatuslikult. Mis oli üliväga meeldiv.

"Emmee, ta teeb ainult haiget! Ei astu! Au! Au! Ära kisuuu! Ei tohi!" Mulle tundub, et nad tapavad seal teineteist ära. Kaua sellist kismat peab kannatama? Mu rehkendused ütlevad, et alla tosina aasta küll välja ei vea.