See pole aus. Ma olin vist väheseid, kes firma suvepäevadel Kurkse retke ette ei võtnud (kui on läinud munasarjad, siis on TÕESTI kuri karjas), aga nüüd olen haige. Vat need on need meretuuled. Veetsin õdusa õhtupooliku oma paatmajas vedeledes, raamatut lugedes ja tukkudes, aga tuul vist tõmbas läbi. Tantsupõrandal olid küll kõik sümptomid kadunud, aga nüüd vigisen siin vaikselt endamisi.

Aga muidu oli mega! Köstri Virve ("Meri on, meri jääb, meri olema peab") on Elvis. 79aastane põllega mutike rokkis kella üheni öösel! Ja õhtu teine nael oli muidugi kohalik külamees Helmut, kes kandis seltskonna valgeimat särki ja kes õndsa naeratusega tantsuplatsi ääres neitsikesi piidles. Aeg-ajalt ajas ta end kergelt kõikudes püsti ja võttis bräilisid tantsima, unustamata uurida, ega neiu talle naiseks ei taha tulla. Kolleeg päästis mind viimasel hetkel ära, muidu oleksingi siiamaani Manijal. Sest olgem ausad, taadil oli 16 kalavõrku sees, maja mere kaldal. Ei peaks enam Kinnisvaraveebis tuiama.

Aga küll oli mõnus koju tulla.