Inimene mõtleb, jumal juhib. Mirr pakkis laupäeva hommikul juba reisikotti, kui juhtusin miskipärast ta laupa katsuma. Kuum. Palavik. Nii et ei mingit Tartusse minekut. Pühapäeval tundsin ise hommikul võimsat kondivalu - selge, mina ka. Polegi juba tükk aega haige olnud. Nii et ei mingit külaliste kutsumist.

Eile oli ju päris mõnus, palavikku polnud, vedelesin voodis ja lugesin "Surma armukest", sõin kohvijäätist ja magasin. Ärgates leidsin eest kaetud laua: sushi (Miina: "Kook!"), wasabi (Miina: "Küpsis!") ja jahe valge risling (Miina: "Mahl!"). Mii sõi sushit nagu vana mees, eks me ise ka. Tarmo küll kurtis, et absoluutselt polnud nii välja kukkunud, nagu ta tahtis, aga mina, tümikas, ei saanud küll midagi aru. Niisamuti kõlbas mulle paar päeva tagasi oivaliselt punane vein, mis tema väitel halvaks oli läinud. Mats ja gurmaan, eks ta ole.

Nojah, aga täna öösel hakkasid kõik kondid ikka võimsalt valutama, pea ja vasak mandel kah. Ja jalad külmetasid koledasti. Hommikul keeldus Mii Tarmoga olemast, röökis mul ukse taga ja ronis siis voodisse, turnis mul otsas, klopsis klotsidega ja viskas palliga. Terviseparadiis, ma ütlen.