Roosa pašmiina (pašmiina ja pašmirjam, see oli meie isanda looming) nõudis enda kõrvale muidugi roosat huuleläiget ka. Sa armas Mooses, millega see kõik lõpeb? Pensionipõlveks olen kirev kui kakaduu. Aga ma tahaksingi selline lõbus penskar olla. Seni aga tuleb likvideerida läbusid, mida tekitab Miina uus lihunikukutsumus. Eemaldatud jäsemetega nukk on käkitegu. Üksõhtu istus ta Mirrile tagumikuga näkku, mispeale Mirril tuli hammas suust, ta neelas selle kogemata alla ning verd voolas ojadena. Kuidas see Kiisik kunagi vanaemale ütleski - et vanaema, kui sa ära sured, siis saab verd ja liha.

Nujah, ja täna hommikul, kui kosusin veel varasest äratusest (nimepäevalaps oli mul kell seitse platsis, silm säramas, et kus kingid on) ning lasin silma looja, sellal kui Miina mu kõrval liikuvate piltidega raamatut sirvis, eemaldas ta papist ämblikult iga viimse kui jäseme. Ai, ma olin kuri. Vehkisin jäsemetega ja ütlesin, et häbi-häbi-häbi, nüüd on küll pahasti, emme on väga pahane, eitohieitohieitohi. Tegelikult nägi ämblik ilma tolknevate jalgadeta päris sümpaatne välja. Nagu siil!