Nüüh. Läksin hommikul Mirjami tuppa, ütlesin esimese ärkanüüdüles-i ja viskasin pilgu rõdule, imetlemaks eile ehitatud tuvibarrikaadi. Fauna on alustanud kevadist pealetungi. Kui barrikaadi alt väljus tuvi - rahulolevalt nagu Tiskre eramu peremees -, hüüatasin kurja rõõmuga: "Ohoo!" Mispeale unesegane Mirr küsis: "Emme, kas jänes on käinud?" Süda tilgub verd ...

Kusjuures mingit jänkujura me pole talle ajanud. Lihavõttekingikesed (meil on igaks puhuks alati kingid, kohe on Mirri nimepäev tulekul ja siis on teada, et jälle saab kinki!) tulid ikka meie käest. Hambahaldjamüüt, mida lasteaias kasvataja ägedalt kultiveeris, jäi kah õnneks kuidagi toppama. Aga päkapikud, see on difoolt. Kuniks muidugi. Rebeka lasteaias juba teatas Mirrile, et mingeid päkapikke pole olemas ja jõuluvanaks kehastub vanaisa. No selle vanaisajutule sain kabelimatsu anda, mis pagana vanaisa - vaata pildi pealt, kui jõuluvana käis, siis istus vanaisa ju diivanil. See oli nii veenev, et päkapikkude isikuküsimuseni me ei jõudnudki.

Aga üldiselt pole aus. Ma niiii vooruslikult koristasin eile õhtul jalatsikappi, et tuvastada Mirri kevadkäimasid - ja äkki, täitsa lambist, hakkas hammas nii kõvasti lõhkuma, et pidin rahuliku öö nimel kaks korda paratsetamooli võtma. Praegu tuikab. Kui alatu.