Täna on vist kadriõhtu, räägitakse, aga meil siin on venkude maja ja kadrioht ei kummita. Or so I thought. Aasta-paar tagasi helistati uksekella ja kui küsisin, kes on, siis kilkasid vene lapsed "kaadripjaev, kaadripjaev". Tegin lahti. Ma ei mäleta, kas nad mingit taidlust ka natike tegid või ei, aga igatahes leidsin kuskilt sahtlisopist igivanu Euroopa Liidu vapiga komme, mis olid sinna jäänud seetõttu, et nad olid tõeliselt kehvad ja kõvad. Sest meie majas jäävad kommid alles vaid siis, kui nad on kõlbmatud või ma olen nende suhtes allergiline.

Niisiis, sain sahtlinurga puhtaks, kadrid välja - ja siis hakkasin rehkendama. Ja mitte kuidagi ei tulnud kadripäev välja! Too "kaadripjaev" jäi umbes Halloweeni ja päris-kadripäeva vahele. Nii et viluks tõmmati mind, viluks.