Sain Mii umbes poole tunniga magama - viimaste päevade rekord! Ta küll kiskus sokid jalast ja silitas mind nendega nagu Terje Aru, aga võrreldes eilse kahetunnise tuttuminekumaratoniga läks ikka täiesti ludinal. No küll ta varsti üles tõuseb!

Aga imetades ja lösutades sai jälle mõtiskleda. Näiteks sellest, et mulle kohe meeldib õues süüa. Kõndides. Nagu näiteks täna Kristiine kandis, kui ma Statoili oivalist rummikooki järasin. Mida peenemad ringkonnad tunnevad ka Coffee Ini rummikoogi nime all, keh-keh. Pärast jälle kõndisin bussipeatuse poole, rüübates jogurtijooki. Ja siis tuli buss ja ma pistsin kappama ja tegin kavala lõike ja lõige oli pime ja mudane ja ma itsitasin endamisi ja kujutasin ette, kuidas ma kõige selle jogurti ja toidukoti ja oma uue ilusa türkiissinise käekotiga sinna pimedasse muda sisse käntsa käin. Aga ei käind!

Türkiissinise koti juurde käib ka türkiissinine barett ja üheainsa türkiissinise triibuga sall. Tegelikult sai kõik alguse mantlist, mille juurde oli siis vaja mütsi ja salli - ja pea see kottki mängu ei tulnud. Sest mu ema on alati öelnud, et tähtis on KOMPLEKT. Et kui osta, siis osta juba komplekt. Kui ma oma autfitti lõpuks talle söandasin näidata, siis hoiatasin, et missa siis ütlesid, et osta ikka komplekt. Selle peale polnud tal midagi kobiseda.

Nojah, aga olgem ausad. Barett on ikka barett. Ja barett per se (pardoon) on üks igavene lätu. Mõne harva nurga pealt paistab ekstsentrik, aga üldiselt ikka üks lätuga mutt. (Eriti kui täna avastasin, et olin unustanud silmad pähe tegemata.) Üritan baretile ühe asja külge monteerida. Et teda dislätustada. Salli oleks kah ikka võind võtta selle, kus rohkem türkiisi. (No ma ütlen, see türkiisivaimustus kvalifitseerub juba maania alla.)

Vahel on kõige edukam poodlemine see, mis lõpeb ostuta. Täna näiteks. Proovisin saapaid jalga, puudu oli vaid "Seksi ja linna" jalafetišistist meesmüüja. Aga odavad olid mittemidagiütlevad. Ja kallimad jälle mitte nii kihvtid, et lolliks minna. Eriti kui rehkendada, et nende asemel saaks osta Miile uue turvatooli. Aga plikakesed proovisid ümberringi lumivalgeid seemisaapaid. Ja uhh, kuidas ma pidin end talitsema, et mitte öelda - mõelge, mis saab, kui lödiseks läheb.

Vahepeal ei pidanud ikka pingele vastu. Üks maadam halises telefonis kõva häälega, et ta ei suuda otsustada terava ninaga saabaste ja ratsasaabaste vahel. Et ühed ei anna ikka ülevalt hästi kinni, aga teised pole nii mugavad. Jne. Ja ma asjatasin ta ümber seni, kui kõne lõppes, ja teatasin: ärge ostke terava ninaga saapaid, need pole enam moes. Mispeale müüja kostis, et küll varsti jälle on. Naeratasin elutargalt ja resümeerisin: ostke ikka need, mis kõige mugavamad on. Ja võtsin oma ilu ja tarkuse kaasa ja lahkusin öhe. (Valetan, pold seal miskit öhe, aga no nii ilus on nõnda öelda.)