Ja ongi ja ongi ja ongi
ja ongi must saanud inimtool.

Aga positiivse poole pealt niipalju, et Mii sööb meid supitumaks. Kõik sai eile alguse arusaamatusest. Homofooniast, kui nii võib öelda. Sest "mõmm" ja "mämm" kõlab meil tavaliselt täpselt ühtemoodi. Ja kui Mii näitas tühjendatud kausi sisse ja midagi seletas, jäi mulje, et ta räägib mõmmist kausipõhjas. Aga ei. Ilmselt nõudis ta süüa juurde.

Sest kui ma lõpuks sööma pääsesin, heitis Mii kõhuli lauale ja hakkas mõurama. Siis oli juba aru saada, et tahab süüa. Sorkis seni mul sõrmega kausis, kuni tõin väikse lusika ja hakkasin hoopis teda sööma. Sõi kausi tühjaks. Panin endale uue ja talle väikese kausi sisse supipaksu, et söögu ise. On ka aeg. Sõi ära.

Kui Mirr lasteaiast tuli ja suppi sööma hakkas, oli väike söödik jälle platsis ja tegi kurja häält. Nii kaua tegi, kuni uue kausitäie sai. Lusikaga peksis vastu kaussi rütmi ja vasaku pihuga ajas supipaksu näost sisse. Kui mamma üritas tal lusikat õigesti pihku keerata, pistis röökima ja vehkima. "Kallale tuleb," nentis mamma vaikselt.

Küll ta oli õhtul pai tüdruk. Täissöönud ja rahulolev. Kõht ulatus üle püksiserva nagu pall.

Täna on jälle supipäev ja mulle ei jätkugi. Käiku läks Triibiku kiirtomatisupp. Polpa ja küüslauk, pipar, sool, täna ka pune, vahel, aga mitte täna, näiteks hallitusjuust. Nämma. Lähen nüüd sööma.