Ma ei taha oma triibulisi kõrvarõngaid otsima hakata, sest kardan, et ei leiagi üles. See oleks nii kurb. Jõuluvana tõi. Tõi niimoodi, et ise läksin Katariina gildi Ülle Kõutsi ärisse ja ostsin ära ja panin pakki. Väga hea kink oli.
Nad ei ole muidugi kõrvaRÕNGAD. Nad on kõrvaPULGAD. Ja rinnanõel on kah. See on vähemalt alles. Ma küll ei taha uskuda, et ma nad ära kaotasin, sest ma ei käi ju kusagil. Ja kõrvarõngaid kah ei kanna. Miina kisuks nad mul kõrvaga tükkis ära.
Magasin eilse Armani-doki maha.
Nad ei ole muidugi kõrvaRÕNGAD. Nad on kõrvaPULGAD. Ja rinnanõel on kah. See on vähemalt alles. Ma küll ei taha uskuda, et ma nad ära kaotasin, sest ma ei käi ju kusagil. Ja kõrvarõngaid kah ei kanna. Miina kisuks nad mul kõrvaga tükkis ära.
Magasin eilse Armani-doki maha.
posted by triibik at
12:40 PM
2 Comments:
Ära räägi, kõrvarõngaste kaotamine ON traagika. Isegi kui need on kogemata muu kultuurikihi alla sattunud. Samas, ei ole õnnelikumat päeva kui kuskilt ehtesahtlist või mitte kunagi kantava käekoti taskust või näiteks tuulepluusi põuest kadunud kõrvarõngad välja tulevad. Ükskord ma leidsin lootusetult kadunud kõrvarõngad raamatukapi põhjast üles. Loodetavasti leiad sa ka mõne aja möödudes nad juhuslikult üles.
By
Anonymous, at 3:24 PM
oeh, minu ühe tööreisi õudus oli see, kui ma kojusaabununa ei leidnud kohvrist mehe poolt kingitud keed ja rõngaid. nädal aega leinasin ja siis tuli ühel õhtul mõte, et ÜKS variant on veel kohvri osas. seal salataskus nad olidki. rõõmustasin rohkemgi, kui siis kui need mulle esimest korda kingiti :)
By
Anonymous, at 8:53 PM
Post a Comment
<< Home