Mul on ikka mingi värk selle Peter Gabrieliga. Reedeöine kontsert küttis mu nii üles, et ei jäänud magama ja muudkui mõtlesin, et vaja see hiljutine kogumik osta. Ei välista. Palgapäev kah millalgi tulekul. No oli alles taat! Algul jättis nii vagase mulje, must vammus ja üksinda krõbistab sünteka taga. Aga küll siis hakkas kütma: laulis pea alaspidi kõndides (downside up!), kargas läbipaistva kera sees ja kimas rattaga ringi. Ainus telekontsert, mis mind viimastel aastatel on samamoodi elektriseerinud, oli Björk. Ja live-asjadest Kimmo Pohjonen, pärast mida pole Jazzkaar enam see mis enne.

Tore on ka see, et Kate Bush tuleb uue plaadiga ja videogi on ilmarahvale kaeda pandud.

Mulle teeb kohe rõõmu, et mina, aasta-aastalt järjest muusikaleigem, olen ellu ärganud. (Ja näete, lõngast mitte üks piuks!)