Et mitte inimtooliks muutuda, murdsin end hommikul välja ja marssisin Stroomi randa. Ja õigesti tegin, nagu selgus, sest nägin seal oravat. Hüppas teine nii nõtkelt, et tundusin tema kõrval täieliku tapiirina.

Poest ostsin suures koguses punaseid pildiraame ja neli vannitabletti, millest üks, väidetavalt greibilõhnaline, täna õhtul ka käiku läks. Vann, värske Ekspress, klaasike kehva, kuid külma veini. Idülli rikkus veidi ainult munahais, mis väljub mulksatuste ja röögatuste saatel kraanikausist, kui vannil tropp eest ära võtta. Kunstmusi pole ummistuse vastu aidanud. Kotin Putkimies?

Mis kuradi häda nende toiduinimestega on, et nad ei oska bruschettat õigesti kirjutada. Värske ajakiri KÖÖK teeb jälle sama vea mis auväärne maadam Kangki.

Kirjutasin kohe mõnuga "Kangki". Samasuguse mõnuga küsisin kunagi Tartu raeapteegis: "Milliseid näoVESI teil veel on?" No ei satu tavaliselt seda susi-soe-sutt välja ütlema.

KÖÖK püstitab küsimuse, mida panna halloweenilauale. See on meie kultuuriruumis tõesti pakiline probleem.

Musi-moe-mutt, ütles mu esmane lugeja ja andis mulle ühe moe.