Kas peale minu leidub veel mõni inimene, kes pühapäevi ei salli? Laupäeva hommik seevastu on sulniduse tipp. Eriti kui ülakorruse köögist kostab kell üheksa eesti hümn, peenikese häälega ja selgete sõnadega, ehkki seal ühtki eestlast ei ela. Vot tebje integraatsia!

Eile sattusin üle pika-pika aja Briti Nõukokku ja panin seal endalegi ootamatult kolmsada krooni hakkama. Sajaka raamatukogu ja kakssada videoteegi kasutamise eest. Sest neil oli uus Zadie ja "The Life and Death of Peter Sellers".

Enne seda filmi jõudsin hea sõbra oma Freudian slipiga ära solvata. Ütlesin täiesti lambist Tartu asemel "maale". Ja mida sa seletad, et ei mõtle tegelikult üldse nii, seda enam, et olen seal ligi kümme aastat elanud ja igatsen vahel tagasi. Kui Freud ütleb, et mõtled küll. Ja järelikult mõtlengi. Ja olen väga imestunud.

Film oli muidugi võimas. Tekitas hirmsaid süümekaid Hello Kitty joonistuskomplekti pärast, mille Mirr meilt mäkkärist välja mangus. Õnneks sööb ta sealsest valikust ainult friikaid, limpsi ja hamburgerit ei võta suu sissegi. Aga ikka tekkisid süümekad.

Miina vaatas täna hommikul Krista Kaera ja ütles mitu korda "emme". Mul poleks midagi selle vastu, kui ma mõnekümne aasta pärast samasugune välja näeksin. Ilmselt näen kah. Juba praegugi, nagu võsuke arvab.

Aga hatune vaip kadus juba järgmine päev pärast seda, kui sellest blooginud olin. Järelikult kojamutt loeb mu bloogi! Oh, temast tuleks teinekord pikemalt kirjutada. Jube stiilne parm.