Ei viitsind väärtfilmi vaadata. Bizikese bilznerilaksu (tegelikult oli jube lake, Säästumarketi jaoks toodetud, aga imetavale emale kõlbas küll) all panin hoopis peale jupp aega vaatamist oodanud "Next Stop, Greenwich Village'i" (1976), kus mängis keegi Chris Walken. Noor ja üldsegi mitte spuuki. Kunagises Guardiani intervjuus rääkis ta, et oli harukordselt ilus laps olnud. Ja stepptantsu-wunderkind. Aga see bizike bilzner tegi mu nii uniseks, et film jäi pooleli. Eks üritan täna lõpuni vaadata.

Kahemõtteline kommijutt tõi loodetud tulemuse. Paar kommisereerivat kirjarida sümpaatsetelt emandatelt ... ning roosidega kommikarbi hommikusöögilauale. Bloogi efektiivsust läbikäimises lähedaste inimestega ei maksa alahinnata. Pärast kõrvitsaseemnesepiku- ja kamabatooniloba oli mitu nädalat kõrvitsaseemnesepik majas. Juba nii sageli, et uudsuse võlu haihtus ning hakkasin ihalema hoopis mõnd ciabatta't või foccacia't. Muutlik on naise meel.

Aga ükspäev meenus mulle, et maalähedase kamabatooni kõige karmim konkurent on siiski Advocaadi-täidisega komm. Õnneks või kahjuks - õnneks kamabatoonile ja mu vööümbermõõdule, kahjuks mu maitsemeelele - pole seda Minskis enam müügil. Polnud ka Prismas ega Selveris. No tühja. Praegu flirdin Kaevuriga. No mida nime. Eriti 21. sajandi kapitalistlikus Eestis. Herr Kubol oleks kindlasti selle päritolu kohta midagi öelda. Ameteid on ju palju, miks siis ikkagi kaevur?