Roosid

Emadepäev algas küll nigelalt - Mirr oksendas öösel oma toa vaiba täis. Hommikul oksendas ka. Kuidas Tarmo selle kasimise vahepealt mulle säärase imelise kulinaarshedöövri valmis meisterdas, ei saa aru. Aga kui nad olid mu suure valgete rooside sülemi ja trühvlikarbiga üles äratanud, suunati mind kööki, ja minu kohal oli suur praetaldrik täis hunnituid röstsaiatorne krevettide, shampinjonide, juustu, sealiha, paprika, minitomatite, maasikate ja punaste greipidega. Rohelist salatit oli ka ja seksikaid majoneesitäppe garneeringuks. No eks mu ilus Armand oskaks seda ise palju paremini kirjeldada. Minul siukest sulge põle. Küll aga on mul hea isu ja suur rõõm nii armsa pere üle.
Ja kui päeval kunstihoones vanuritenäitusel käisin, kinkis keegi kena daam mulle Moskva ees kolm kaunist roosi. Kõigile naistele kingiti. Kui kena.
Ja kui ma veel Apollos Hermaküla kirjade kohta pärisin, lippas seal müüja ametit pidav filmi- ja kirjanduskriitiku wannabe M.M. mulle ülakorrusele järele, käes vaateaknalt võetud päikesesoe eksemplar.