Jätsin Bourdaini pooleli
Lihtsalt ei viitsinud enam. "Koka rännakud" oli lõbusam ja pealegi sain rampsist Alexander McCall Smithi "Kaelkirjaku pisarad", mille kallale isukalt asusin. Aga Bourdainis oli toredaid kohti tegelikult küllaga. Raamatust lipsab läbi shokolaadist ja pastilaast valmistatud Nixon, kes vestleb telefonitsi Apollo astronautidega nende raketis, mis oli ka muidugi shokolaadist ja pastilaast. Bourdain ähvardas teha elusuuruse rasvaskulptuuri, mis kujutanuks imetleva Madonna süles istuvat valges toogas Jeesuslast, tillukestes kätes nuga ja pann. See on samast ooperist Tom Waitsi fännidega, kes oma kokkutulekul Poughkeepsie's (USA Kapa-Kohila) meisterdavad konservsingist skulptuure.
Hee, avastasin just Stiilist reklaami, et Pika t salongis Angel tehakse küüneskulptuure!
Üht teist kohta Bourdainist pean kohe tsiteerima:
Nagu selgus, oli Dimitri märkimisväärselt osav elutruude sõrmede, varvaste ja suguelundite valmistamises [tainast]. Ta kujundas hirmuäratavalt realistlikke äralõigatud pöidlaid - nahariba lõikekohalt ripnemas, pleegitatud porrulauk [ma olen küll võhik, aga ma ei usu, et porrut pleegitatakse. see on kindlasti "blansheeritud" vms] konditükkidena välja ulatumas - ja me jätsime neid kohtadesse, kust pahaaimamatud ettekandjad ja mänedzherid neid leiaksid. Hommikul külmkappi avav kelner võis eest leida hambaorgiga leivatüki külge kinnitatud verise sõrmeotsa, suurema elutruuduse huvides oli sõrmeotsal veel tükk kleepplaastrit. Keset kiiret õhtusöögiaega kööki kutsutud saalimänedzher võis leida ühe meist seismas verise lõikelaua ääres, punaseplekiline käterätt ümber käe mässitud, ja kui mänedzher lähenes, kukkus otse ta jalge ette järjekordne Dimitri võlts-sõrm. Tegime üha uusi katseid ja leidsime vaimustusega, et õiget kuju ja värvi tainast sõrmed mitte ainult ei näinud realistlikud välja, vaid meelitasid ka kärbseid ligi nagu ehtsad!
Viimaks, kui kogu personal hakkas juba ära harjuma pissuaarides vedelevate, kärbestega kaetud peenistega ja põlletaskust leitud veriste sõrmedega, leiutasime veel jõledamaid tempe. Ühel õhtul võtsime Dimitri - muidugi tema enda abiga - riidest lahti, valasime ta kõrvad, nina ja suu võltsverega üle, mässisime ta kilesse ja pistsime laoruumi tagumises osas seisvasse suurde külmikusse, käed ja jalad ebaloomulikus asendis, nagu oleks ta surnuna sinna topitud. Siis kutsusime sisetelefoniga mänedzheri kohale ja küsisime kõigepealt, kas ta pole Dimitrit kohanud. Seletasime, et meie pole teda juba mitu tundi näinud ja oleme mures. Siis palusime sel õnnetul tüübil tuua tagumisest külmikust kast krevette [...]. Küllap kujutate mänedzĒheri kogemust ette - rõske keldrinurk, ainult üks paljas elektripirn ruumi valgustamas, ta avab luugi ja leiab meie kadunud sõbra alasti, kalakõhuna valge, verepritsmetes laiba, elutu pilk läbi kile vastu vaatamas, kile alla tekkida jõudnud kerge härmatis muutis niigi sünge pildi veelgi hirmuäratavamalt realistlikuks.
Lõpuks pidime meest nuuskpiiritusega toibutama, tööle tagasi minekuni kulus tal aga rohkem kui tund aega, enne lihtsalt jalad ei kandnud.
Hee, avastasin just Stiilist reklaami, et Pika t salongis Angel tehakse küüneskulptuure!
Üht teist kohta Bourdainist pean kohe tsiteerima:
Nagu selgus, oli Dimitri märkimisväärselt osav elutruude sõrmede, varvaste ja suguelundite valmistamises [tainast]. Ta kujundas hirmuäratavalt realistlikke äralõigatud pöidlaid - nahariba lõikekohalt ripnemas, pleegitatud porrulauk [ma olen küll võhik, aga ma ei usu, et porrut pleegitatakse. see on kindlasti "blansheeritud" vms] konditükkidena välja ulatumas - ja me jätsime neid kohtadesse, kust pahaaimamatud ettekandjad ja mänedzherid neid leiaksid. Hommikul külmkappi avav kelner võis eest leida hambaorgiga leivatüki külge kinnitatud verise sõrmeotsa, suurema elutruuduse huvides oli sõrmeotsal veel tükk kleepplaastrit. Keset kiiret õhtusöögiaega kööki kutsutud saalimänedzher võis leida ühe meist seismas verise lõikelaua ääres, punaseplekiline käterätt ümber käe mässitud, ja kui mänedzher lähenes, kukkus otse ta jalge ette järjekordne Dimitri võlts-sõrm. Tegime üha uusi katseid ja leidsime vaimustusega, et õiget kuju ja värvi tainast sõrmed mitte ainult ei näinud realistlikud välja, vaid meelitasid ka kärbseid ligi nagu ehtsad!
Viimaks, kui kogu personal hakkas juba ära harjuma pissuaarides vedelevate, kärbestega kaetud peenistega ja põlletaskust leitud veriste sõrmedega, leiutasime veel jõledamaid tempe. Ühel õhtul võtsime Dimitri - muidugi tema enda abiga - riidest lahti, valasime ta kõrvad, nina ja suu võltsverega üle, mässisime ta kilesse ja pistsime laoruumi tagumises osas seisvasse suurde külmikusse, käed ja jalad ebaloomulikus asendis, nagu oleks ta surnuna sinna topitud. Siis kutsusime sisetelefoniga mänedzheri kohale ja küsisime kõigepealt, kas ta pole Dimitrit kohanud. Seletasime, et meie pole teda juba mitu tundi näinud ja oleme mures. Siis palusime sel õnnetul tüübil tuua tagumisest külmikust kast krevette [...]. Küllap kujutate mänedzĒheri kogemust ette - rõske keldrinurk, ainult üks paljas elektripirn ruumi valgustamas, ta avab luugi ja leiab meie kadunud sõbra alasti, kalakõhuna valge, verepritsmetes laiba, elutu pilk läbi kile vastu vaatamas, kile alla tekkida jõudnud kerge härmatis muutis niigi sünge pildi veelgi hirmuäratavamalt realistlikuks.
Lõpuks pidime meest nuuskpiiritusega toibutama, tööle tagasi minekuni kulus tal aga rohkem kui tund aega, enne lihtsalt jalad ei kandnud.
posted by triibik at
11:48 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home