Appi, varas!
Tarmo käis ükspäev keldris ja tõi sealt Mirri jalgratta. Alles oli. Nüüd on meil kõva plekiga ülelöödud uks. Pärast seda, kui meil kolmas kord sees käidi, panime. Aga käidi umbes nädal enne sünnitust ja viidi kõige väiksem ja väärtuslikum asi, mis viia oli - turvahäll. Sõpradelt laenatud, peaaegu uus. Kusjuures võtja oli ilmselt omainimene, sest välimine keldriuks oli lukuga avatud. Meie oma oli nö liha ja luudega karbist välja kangutatud. Töö kiire ja korralik. Kahtlustame ülakorruse narkarit, kes muidu on minu vastu väga kena ja aitab mul vankrit tassida isegi suurema laksu all.
Minult on elu jooksul varastatud kaks jalgratast (esimene, abiratastega, koduukse tagant ja teine ca aastal 1987 peda spordisaali ukse tagant, kus meil sulgpallivõistlused olid).
Veel on mult varastatud kolm suusamütsi - kaks Karhut ja üks oranzh. Kaks tükki varastati kooli garderoobist, käisest. Ja ühe Karhu rebisid mul kodukoridoris peast kaks suurt vene tüdrukut, kes mulle pimedas talveõhtus järgnesid. Isa veel küsis, et miks ma karjuma ei hakanud. Ole ise väike ja pimedas koridoris. Oled vait kui sukk ja õnnelik, et midagi hullemat ei juhtunud.
Merekooli võimla riietusruumist Luise tänaval, kus meil sulkatrennid olid, pätsasid jämedate säärtega madrusnäitsikud mu helesinise Michael Jacksoniga elektronkella. Rihm oli küll juba katki läinud ja punasega asendatud. Ja ma olin hoopis Whami fänn. Aga kahju oli ikkagi. Kell oli saadud Pika tänava komisjonipoest - kui ma nüüd õigesti mäletan - 32 rubla eest.
Ja ühe Mustamäe kooli garderoobis eraldati mu mantli küljest suur sinimustvalgetes värvides rinnamärk "Kiss Me I'm Estonian". Aasta oli vist jälle 1987, lipud veel kusagil ei lehvinud ja see oli ikka väga tuus märk küll. Pealegi saime seal korvpallis umbes 2:80 lakki. Mina olin varumängijate pingil, nii et mina polnud süüdi.
Ise olen varastanud ainult ühe asja - paar aastat vanema koolivenna foto koridorist stendilt. Küsisin tunni ajal välja ja panin pihta.
Tarmo lubas oma värvikad kogemused kommentaaridesse lisada. Lisage teiegi.
PS Leidsin täna hommikul oma käekotist kakipaki, millega olin eile Kristiines käinud. Käik kujunes mõnevõrra painavaks. Ma ei saanud hakkama vankri vinnamisega trolli ja jäin uste vahele molutama. Kolm mehemölakat vahtis pealt ega liigutanud sõrmegi. Üks naine aitas mind peale. Pärast ei saanud ma jälle maha ja jälle üks naine aitas. Kõige krooniks läks ühest kõnniteeservast allatulekul pidur alla ja vanker sadas, nägu ees, kummuli maha. Miina oli õnneks traksidega kinni ega teinud piuksugi. Aga minul jalad värisesid tükk aega. Real horrorshow.
Minult on elu jooksul varastatud kaks jalgratast (esimene, abiratastega, koduukse tagant ja teine ca aastal 1987 peda spordisaali ukse tagant, kus meil sulgpallivõistlused olid).
Veel on mult varastatud kolm suusamütsi - kaks Karhut ja üks oranzh. Kaks tükki varastati kooli garderoobist, käisest. Ja ühe Karhu rebisid mul kodukoridoris peast kaks suurt vene tüdrukut, kes mulle pimedas talveõhtus järgnesid. Isa veel küsis, et miks ma karjuma ei hakanud. Ole ise väike ja pimedas koridoris. Oled vait kui sukk ja õnnelik, et midagi hullemat ei juhtunud.
Merekooli võimla riietusruumist Luise tänaval, kus meil sulkatrennid olid, pätsasid jämedate säärtega madrusnäitsikud mu helesinise Michael Jacksoniga elektronkella. Rihm oli küll juba katki läinud ja punasega asendatud. Ja ma olin hoopis Whami fänn. Aga kahju oli ikkagi. Kell oli saadud Pika tänava komisjonipoest - kui ma nüüd õigesti mäletan - 32 rubla eest.
Ja ühe Mustamäe kooli garderoobis eraldati mu mantli küljest suur sinimustvalgetes värvides rinnamärk "Kiss Me I'm Estonian". Aasta oli vist jälle 1987, lipud veel kusagil ei lehvinud ja see oli ikka väga tuus märk küll. Pealegi saime seal korvpallis umbes 2:80 lakki. Mina olin varumängijate pingil, nii et mina polnud süüdi.
Ise olen varastanud ainult ühe asja - paar aastat vanema koolivenna foto koridorist stendilt. Küsisin tunni ajal välja ja panin pihta.
Tarmo lubas oma värvikad kogemused kommentaaridesse lisada. Lisage teiegi.
PS Leidsin täna hommikul oma käekotist kakipaki, millega olin eile Kristiines käinud. Käik kujunes mõnevõrra painavaks. Ma ei saanud hakkama vankri vinnamisega trolli ja jäin uste vahele molutama. Kolm mehemölakat vahtis pealt ega liigutanud sõrmegi. Üks naine aitas mind peale. Pärast ei saanud ma jälle maha ja jälle üks naine aitas. Kõige krooniks läks ühest kõnniteeservast allatulekul pidur alla ja vanker sadas, nägu ees, kummuli maha. Miina oli õnneks traksidega kinni ega teinud piuksugi. Aga minul jalad värisesid tükk aega. Real horrorshow.
posted by triibik at
9:26 AM
5 Comments:
No vot minult on oma mäletamist mööda varastatud kaks, ei, siiski kolm korda. Või isegi neli, aga need on pisiasjad.
Sõjaväes pätsati justnagu kaks korda: kõigepealt kolm värvilist pastakat HB taskust (kes vene sõjaväes käis, teab, et HB on hloptšato-bumažnaja forma, aga see pole siin kuigi oluline), kui ühe öö võõras väeosas magasin - teel utšebkast päris väeossa. Ja kui kohale jõudsin, pandi öökapist fuuki kilekott, mille sees ma koduste kirju hoidsin. Kirjad jäeti õnneks alles. Kilekott oli väga šeff, mingi välismaa lora oli peal värviliste kirjadega. Aga muidu selline, nagu need, mille sees leiba müüakse. Mitte käe otsas kantav.
No ja siis muidugi viis mingi türklane 92. aastal Viinis hostelis rahakoti vahelt raha minema. Idamaa aukoodeks ei lubanud vist tervet rahakotti võtta, mille eest tänu Koraanile või kust iganes ta seda eetikat ammutas.
Aga kõige stiilsem oli ikka see, kui ma teismeeas maal tädi juures puid lõhkusin ja elektronkella koos särgiga selja taha pingile panin. Ühtki inimest seal ei käinud, küll aga mitu harakat. Ja hiljem oli kell kadunud. Ilmselt ehib siiani juba mitmendat põlve mõne väärika harakaperekonna kaminatoa seina.
By
Anonymous, at 11:56 AM
veel üks asi. kui meile keldrisse esimest korda sisse murti, siis suuri kadusid märgata polnud. peale iidse tualettkomplekti "vana toomas", mis tarmole juubeliks kingiti. odekolonn oli kadunud, seep alles. ju siis oli ka 20 aastat vanal parraveel väike kangus man. mekist ärme räägimegi!
By
triibik, at 2:48 PM
Aga meie rääkisime täna kolleegidega unustamisest. Minu ületamatuks tipuks on jäänud koolivõimla riietusruumi unustatud nilbe kombinee, mille kandmist nõudis meie tagurlike vaadetega ema. Selline freudistliku alatooniga soovunustamine. 5 a vanem samas koolis käiv õde leidis selle loomulikult üles ja tõi kohusetundlikult koju.
Minu vingeim varguselamus on pärit ühest Stockholmi hotellist, kus narkopaarike minu riiete taskust leitud võtmega hotellitoa tühjaks viis, sellal kui ma basseinis ujumist üritasin imiteerida. (Ujumise õppisin ära kolmandas klassis täpselt pooleks tunniks, et kehalises "nelja" saada. Pärast seda pole mul ujumist vaja läinud.)
By
Anonymous, at 3:39 PM
Minult on varastatud kaks korda rahakott. Täpselt aastase vahega. Juulis 93 (vist) Kadaka turult. Väga osavalt. Niikaua, kui ma kasutatud riiete kärus tuhnisin ja käekoti hooletult selja peale viskasin. Vist isegi samal kuupäeval aasta hiljem varastati rahakott Tartust Bot. aias asuvast Biokeemia laborist, kus ma töötasin. Kahtlustan kurikuulsat Tartu Virgot. Teda oli siis Ülikooli ruumide tihti luusimas nähtud. Järgmisel aastal juuli lõpus olin juba paranoiline ja mõtlesin, et ega kaks ilma kolmandata ei jää aga jäi ikkagi:-). Siis mult on varastatud Soomest toodud "tossud" otse oma maja (Tartus) tuulekojast.
By
Lupetta, at 3:02 PM
Oi. No varastatud on ikka päris palju, kui mõtlema hakata. Viimati läks 2 jalgratast (1 logu, teine korralik), videomakk, trimmer ja muud pudipadi veel... Aga kõige naljakam lugu oli ikka jalgrattaga, kui ma olin umbes 1. kursusel. Unustasin selle lukustamata, kui külla läksin (ei tohi alahinnata naisterahvaste lobisemisvõimet, ka siis, kui sa neile ainult korraks külla lähed :-) ja tulin tagasi - jalgratast enam ei olnud. Mõni päev hiljem nägin seda - lahtiselt - ülikooli raamatukogu juures. Panin ta siis korralikult kaasasolnud võtmega lukku - ei saanud parajasti teda ära viima hakata - aga kui tagasi tulin, oli ikka läinud. Ei olnud need lukud ka vene ajal suuremad asjad.
By
Kuutroll, at 9:54 PM
Post a Comment
<< Home