Lillepoes

Et ma Minski poe lilleletti mikski ei pea (no Helju Vals õpetas mulle, et mitte "millekski", vaid "mikski". Ikka tundub imelik), siis käisime nimepäevalaps Mirriga elukohajärgses lillepoes Pelgulinna sünnitusmaja kõrval. Iga kord, kui sinna lähen, seisab leti taga müüja ja vohmib süüa. (See kõlas nagu mingi trikikas etteütluslause!) No seisku, pagan, siis oma nelkide või liiliate taha. Aga ei, tema seisab otse lilledevahelises tühikus ja vohmib taldrikult rosoljet viineritega. Ma saan aru küll, et ta on väikest kasvu ja ema ütles talle, et kui sa korralikult ei söö, siis sa ei kasva. Aga mingi elementaarne kutseviisakus peaks inimesel olema. Temal on poogen.
Teisalt - samasuguse osavõtmatusega suhtus ta meisse õnneks ka mullu suvel, kui mina matusekimpu tellisin ja Mirr mööda vahekäiku ringi traavides kaks lillepotti katki tegi. Raha pidime maksma vaid ühe eest. Kobisime minema, saba jalge vahel. Ja sellepärast ei hakkanud ma ka täna märkust tegema.
Ega ma polegi mingi märkuste tegija. Hoian kõik endale, hoian kõik endale. Ja pärast mängin mõttes läbi stsenaariume, et kuidas ma ikka öelnud oleks ja. Aga üht asja kahetsen ma kibedalt. Tulime kunagi Mirriga bussi pealt maha, mina viimase vindi peal rase. Läksin ees ja Mirr tuli trepist järele. Koperdas veidi, aga ei midagi hullu. No ma ei saanud teda sülle võtta. Ja siis üks vene vanamoor õiendas midagi. Ja raisk, kuidas ma oleks tahtnud talle jalaga tagumikku virutada. Seda kahetsengi. See oleks ikka võimas vaatepilt olnud - raevunud rase annab Nisu peatuses vene vanamoorile jalaga persse.
Jalg hakkas sügelema kohe.