Mirr loeb Bourdaini

Pusis kaanelt kokku sõna "Avameelselt". Ja siis peatüki pealkirja "Õnnelik aeg". Otsisin talle veel pealkirju, näiteks "Toit on hea". "Toit on seks" jätsin küll igaks juhuks välja. Kokku veeriti ka väikses kirjas sõnu EPLst. Näiteks "Tallinn" ja "uudised". Asi edeneb. Hea meel kohe.
Miinal, vaesel mehikesel (Mirr hüüab teda viimasel ajal mehikeseks), olid täna pikad rohelised tativuntsid nagu Pipi mereröövlil Buckil. See tuletas mulle meelde kunagi Guardianis ilmunud tarkuseteri briti mammadelt. Näiteks: see, et sa joonistad oma imikule musta vildikaga vuntsid ette, ei tee sinust veel halba ema. Või et halb ema pole sa ka siis, kui laps kassiluuki kinni jääb ja sa sekundikese kaalud, kas päästad ta kohe ära või jooksed enne fotokat tooma.
Tuttav tuli ette see mamma, kes ütles: "Vanasti pidasin luksuseks nädalavahetust spaas. Nüüd on luksus see, kui saan ukse kinni panna ja rahulikult sittuda."
Aga tativuntse ei saanud pildistada, sest digikas on otsad andnud ja harilikul fotokal pole patareid sees (seal on mingi jabur patakapunn, mitte AA). Ja printer on katki ja maki häälenupp on tuksis. Ja kõik käärid on nürid. Ja. Ja. Ja.
See-eest on õhkõrn lootus pääseda neljapäeval Pegasusse naisteajakirja C dineele - antipasti, grissini, gnocchi, pannacotta ... Ühel lapsehoidjal on jalgpallitrenn (papa on nimelt treener) ja teisel võib-olla õllekoolitus. Ja kolmas on haiglas. Elame, näeme.