McDonald'sis

Ärgu lugegu need, keda laste kasvatamise jamad ei huvita. Ma lihtsalt valan praegu oma frustratsiooni välja.

Nojah, et McDonald'sis oli siis Mirri lasteaiakaaslase Jenny sünna. Mirr küsis hommik otsa, et millal me juba läheme. Lõpuks siis läksimegi. Ja algas spämm. Ma enam ei mäletagi, mis ajendil. Ühesõnaga, Mirr pistis röökima ja teatas, et tema ei taha mitte midagi ja tema tahab ära. Sõbrantsikesed vaatasid teda nagu mingit friiki (mis ta ka on, kuigi armas selline) ja tema muudkui undas. Saime siis lõpuks rahunetud. Toodi toidud-värgid, algas nosimine ja mäng. Näomaalingust ta küll keeldus, aga rahulikult. Sain isegi kohvi jooma minna.

Nojah, ja siis tuli ekskursioon tagaruumidesse koos kohustusliku punase hõlsti selgapanekuga. Ja meenutades, millist trianglit lõi laps siis, kui ta soolakambris pidi rohelised riidest saapad jalga tõmbama (Tarmo üritas neid küll päkapikusaabasteks nimetada, no aga kesse loll on, eks, jubedad operatsioonibloki värvi juustud olid), tundus ju täiesti loogiline, et ta lärmi tõstab. Kuigi lootsin, et ehk ei tõsta. Aga ei. Teised panid riide ja mulle toodi üks nutust luksuv tegelane. (Ääremärkus: neiu saab suvel viis, on teistest pikem, jätab välimuse ja nutuvaba olekuga ca 7aastase mulje ning kasutab sõnu "dilemma" ja "horisont". On minuga võrreldes arvutiproff, veerib nüüd suuri ja väikesi tähti mõlemaid, tal on maailma kõige ilusamad silmad. Aga mis see kõik loeb, eks, kui inimsuhetes talle nii kergelt kopa ette lööb.)

Nojah. Kui läks lasteeinega kaasnevate kingituste valimiseks, siis oli Mirr jälle sõiduvees. Hakkas oma piiksumängu piiksutama (ehk kestab see kauem kui McDonald'si sammuloendur, mis ca viie sammu pärast otsad andis). Siis, kui jäätist pakuti, tahtis edasi piiksutada. Aga jäätise sai hiljem ikkagi. Ja kui palusin, et ta läheks seda sinna piduruumi sööma, sest saalis on jahe, pistis ruigama. Et tädi on nõme ja tema sinna enam ei lähe. Ja et tema tahtis hoopis sinist piiksumängu, mitte roosat (mis ta ise valis). Nõme tädi oli nooruke venelanna, kes purssis kenasti eesti keelt. Aga Mirri meelest pakkus ta nõmedaid tegevusi välja. Mina küll avaldasin arvamust, et kui kümnest lapsest üheksale tädi väljapakutud asjad meeldivad, siis ehk on see kümnes nõme (kui juba nõmedate sõnade kasutamiseks läks. Ise ta alustas!) ... Ja kuna lärm oli jube ja kell juba niikaugel, et Miina tahtis kodus süüa, siis panime joped selga.

Õues sisisesin ta peale nagu ilge inimuss. Ja kui ta hakkas Statoili ees vinguma, et tahab kempsu, siis viskasin jäätise pikemata prügikasti. Ise tundsin ennast nagu mother from hell. Aga kohe meelega viskasin. Sest kempsus poleks mul seda kuhugi panna olnud. Ja kohe tahtsin vastik olla. Kempsus muidugi ei tehtud midagi. Küll aga oli vaja Minski poe taga püksid jälle maha kiskuda.

Koju jõudes olin nagu kalts. Õhtul, kui kogu kamp oli magama saadud, tegin ühe gin tonicu (no seda ma teen vahel hea tujuga ka). Ja mõtlesin, et laps on kuuajalise haiguspuhkusega kodus nii asotsiaalseks kätte läinud. Ja täna hommikul panin ta lasteaeda tagasi. Ja loodan, et ta kohe jälle haigeks ei jää.

Meil on siin see indigolaste raamat. Kingiti. Peab vist ikka ette võtma või? Kuigi ma seda jura ei usu. Aga ma tõesti ei teadnud, et laste kasvatamiseks peab psühhiaater olema. Vahel tunnen, et lihtsalt ei oska enam midagi teha. Mirr on nii heitlik - hakkab nii kiiresti nutma. Ja jube kõva undamisega. Autoriteet on mul aeg-ajalt null ja ainsaks relvaks füüsiline vägivald, aga sellest tahaks nagu hoiduda.

Muidugi ma tean, et tuleb lihtsalt ise rahulikuks jääda ja talle rohkem aega pühendada. Sest Miina sünd on Mirri ikka närvilisemaks teinud. Aga vahel on jube raske. Seda enam, et ma ise olin tõesti hea rahulik mõistlik seltskondlik lõbus etc laps.

Selline lugu siis.

Ja printsessikroonile viskas sünnipäevalaps ainult ühe pilgu. Talle kingiti kaks Barbie't.