Laupäevahommikune

Hea ikka, kui inimesel kaks panni kodus on. Esimene pannkook võttis nõuks lootusetult kinni jääda. Eks ma, vana täi, ikka liiga vähe õli panin. Noh, tervislik üritan olla. Aga seekord panin täisterajahu speltaga pooleks. Täisterajahust pannarid olid ikka parajad tallad. Kõva portsu moosiga muidugi pettis ära. Kõva portsu moosiga võiks Fridolfi kombel lauaplaatigi järada.

Sain Miina hommikupoolsesse tuttu. Magamaminek meil ikka ei funktsi. Eile õhtul mässasin temaga kaks (loe: kaks) tundi - sõi ja pöörles ja kõhuli ja selili ja püsti ja pikali ja nutuga ja naeruga ja mörinaga ja sirinaga ja. Vahepeal tallasin lamamistooli ja lugesin "Kaelkirjaku pisaraid", aga siis läks juba nii pimedaks, et ei tahtnud silmi ruineerida.

Täna läks küll libedamalt. Vahepeal ta küll üritas mul silmamuna koopast välja imeda ning ronis siis kõri peale lösutama. Krae sihuke.

Aga eile oli lasteaias emadepäevapidu, mis mu nutuvabriku ikka korraks lahti lõi. Kui väike olin, siis piisas juba sellest, et klaver plõnn-plõnn-plõnn kolm akordi lõi ning me punalipukestega sisse marssisime, kui mu ema nutma kukkus. Istus alati tagumisse ritta, et piinlik poleks. Ja mina ei saanud ega saanud aru, misasja ta nutab.

Eelmisel aastal siis, kui oli meie esimene emadepäevapidu, võtsin suuremas koguses salvrätikuid ligi ja valmistusin nutma. Ema tütar olen ju. Aga nutma hakkas hoopis Mirr. Poole esinemise peal, sest talle ei meeldinud "Aafrika, Aafrika, neegritrummide maa" tümps. Ja jooksis mulle sülle ja veetiski ülejäänud show mu süles.

Tänavu istusin esimesse ritta, et talle lõbusaid nägusid teha. Ja kõik läks kihvtilt kuni "Nuku hällilauluni". Laul tuli "Entel-tenteli" plaadilt, lapsed võtsid oma nukud ja äiutasid neid. Ja minul hakkasid pisarad nirisema. Laulsin seda laulu Mirrile eriti sageli siis, kui Miina mul kõhus oli. "Kas kartul tungib jälle?" oli Mirri alatine küsimus, kui beebi põtkima hakkas. No need armsad asjad tulid meelde ja üldse.

Ripsmetushsh õnneks laiali ei läinud ja nina jäi kah kuivaks. Rühmapildile keeldus Mirr küll minemast, suure nutuga muidugi. Aga eks see oli pingelangusest. Pärast oli pisike tore koosviibimine, vitsutasin taevalikult nätsket rosinakringlit ja üritasin selle mõju neutraliseerida toore lillkapsa, kurgi ja porgandiga. Mirr joonistas minust uhke portree, mida ta siis kõigile ükshaaval demonstreeris. Tegi mulle monumentaalsed kõrvarõngad ja kaelakee. Kõrvarõngaid pole küll ammu kandnud. Miina võib need kõrvaga tükkis ära rebida.

Mõnna on.