Miina magamapanek võtab mul iga õhtu kaks tundi. Jabur. Jabur. Jabur.
Vasak käsi on nii lõhki kistud, et võis peaaegu kuulda liha kärinat. Kahe käega kriibib. Eks võiks lapsel tihedamini küüsi lõigata kah.

Taban end taas kord kiikamast, ega veebibeebi pole sündima hakanud. See on peaaegu sama jabur, arvestades, kuidas ma seda projekti ... "põlgan" on nüüd liiga tugev sõna, no ütleme siis kummastan. Teades, kui totaalselt untsu kõik võib veel viimasel hetkel minna. Aga inimeste edevus (ja olgem ausad, ka uudishimu) on ikka piiritu. Nüüd, keset kõiki emakakaela geelitamisi ja venitamisi (nätsutamiseks nimetavad mõned günekoloogid seda) ja tilkujate panemist ja vete avamist (asi paistab sinnapoole tüürivat), on vist veebibeebi emme staatus sama glamuurne kui Kiku menstruaaltsükkel.