Mirr kandis lasteaiast tulles hingestatult ette "Aisakella". Ausalt öeldes oli ta autfitt täiesti paslik - soe jope. Kasvatajad ikka üldse ei vaata, mida lapsed selga panevad. Kurat, laps ei pea teadma, kas õues on 25 või 15 kraadi.

Miina nägi täna elu esimest võilille. Torkasin selle talle nina alla ja ta hakkas läbi luti naerma. Ühel hetkel oli lutike lupsti läinud ja mõned kollased libled suus. Lõua ümbert pärast kenasti kollane.

Näris teine õhtul oma voodit ja kirtsutas pettunult nägu. Tammine järelmaitse. Eks see voodi olegi meil ainult närimiseks ja kääksutamiseks.

Saatuse iroonia: saanud lõpuks oma kauaigatsetud "Zissou", suutsin eile õhtul vaadata umbes veerandi. Silmad vajusid kinni. Olin pärast aiapidu ikka täitsa läbi. Ega see õhtune klaasike veini ka särtsu ei süstinud. Ja hommikul magasime kollektiivselt sisse, sest Miina, me äratuskell, ei helisenud. Põõnas poole kümneni - enneolematu, nagu ütleks matemaatikaõpetaja Ratassepp (tema kasutas seda alati kombinatsioonis "enneolematu, kui lollid lapsed selles klassis on").