Tegin siis kah rämpspostivastase avalduse. Ei usu, et mõjub, aga siis olen vähemalt proovinud. Kuidas ma veel loodust säästan? Käin poes oma kotiga. Väikesed kilekotid, mis paratamatult kaasa pannakse, lähevad Miina mäkude pakendamiseks. Mitte et see nüüd midagi suurt säästaks, aga vähemalt ei viska ma neid kohe ära. Hambaid pestes hoian kraani kinni. Prahti maha ei viska ja õpetan seda ka oma lastele. Klaastaara ja vanad ajalehed üritan spetskonteineritesse sokutada. Naabermajade omadesse, sest meil, venkude majas, selliseid pole. Ajalehti siin ju keegi peale meie ei telli.

Vähe.

Vene vanamees (nojah, kuni Tarmo veel suhteliselt noor on, elavadki meie majas ainult vene vanamehed. Kuigi Mirr on pärast pühapäevast aiapidu alustanud kampaaniat "Tahan, et meil oleks oma aed ja oma maja, kus keegi teine peale meie ei ela"), kes veedab kõik nädalavahetused maja ees oma mosset putitades - sõitmas pole ma seda näinud -, demonstreeris ükspäe täielikku meie õue tsirkust. Söötis pihust tuvikarja. No oma kuus-seitse lindu oli tal käte peal küll.

Kui arvesse võtta ülakorruse kutsutädi viie koeraga, prussakaid kultiveeriv jota ning ekspressiivset amfiteatrit harrastav narkar (jookseb kätega vehkides ja räppides ringi ning loobib kodus mööblit) , siis on meie trepikojas kah päris kirev elu.