Keegi nimetas end kuskil blogardiks. Väga täpne. Bloogimise algusest peale olen iga päev üha rohkem aega netis töllerdanud. Minul, kes ma lülin meie võrdlemisi valjuhäälset arvutit, on arvuti üha pikemaid tunde sees. Aeg, mis varem kulus raamatutele, möödub blogosfääris võrdlemisi mõttetuid asju lugedes. Ja seda vaba aega on ju neetult vähe, nii et pärast on selline tunne, nagu oleks hamburgerit söönud.

Jätsin "Cloud Atlase" mõneks ajaks pooleli, et alustada nädalavahetusel saadud "The Family Wayd" Tony Parsonsilt. Eks seegi ole Mitchelliga võrreldes paras hamburger. Aga lobedalt kirjutab ega käi mulle enam närvidele nagu eelmiste raamatute puhul, kus aeg-ajalt oli nutupedaal ikka päris põhjas. Taban end jälle mõttelt, et milline eesti macho end nii kenasti kolme õe nahka suudaks asetada. Sass ega Kaur juba küll endometrioosist kirjutama ei hakka. Teisalt, Parsons kotib tänases Mirroris täiega kolme alaealist inglise sõsarat, kes kõik lapsega maha on saanud.

Jah, ja nüüd ongi jupp aega möödas ja peab varsti hakkama Miid magama panema. No mis ma ütlesin. Ajaraiskamine. Tahtsin juba pahaselt osa teksti ära kustutada, aga las ta siis olla pealegi.