Natuke naeruväärne on see minu tänane eufooria õnnestunud osturetkest, aga mis siis. Peaasi, et tuju taevas. Hommikupoolik on möödunud pasodoblet ümisedes ja tagumikku hööritades. Pikk vaarikakarva seelik, millega saab niiii hästi keerutada, ja õlapaeltega topp. No muidugi türkiis, mis siis veel. Aksessuaariks tuleb võtta täpselt sama värvi tamburiin, Mirjami oma. Eest ära, Jennifer Lopez, latiinotriibik tuleb! Tänasest peale olgu su nimi Könnifer!

Veel tänaseid oste: kaupsist avastatud soolatud-röstitud kõrvitsaseemned. Ja lepatriinukummikud Mirrile. (Jalanõusid peab talle üksi ostma, sest olen kindel, et ta oleks mu käest välja pressinud Pipi pildiga kummikud. Mis olid 150 krooni kallimad.) Ja topsike maasikajogurtitarretist. Võitlesin nagu lõvi endaga mingi küpsisemagustoidu-nimelise hõrgutise ees, mida kuskil naistefoorumis taevani kiideti, aga suutsin ostmata jätta. Homme läheb sünnipäeval nagunii suuremat sorti õgimiseks.

Bussis oli kaks ema Teresa nunna. Keegi eesti taat arutas neid silmitsedes väääga kõlaval häälel: "Mees on vist maha jätnud. No mingi põhjus peab ju olema!" Siis pakkus ta istet naisele, kes tema poole seljaga seisis. Kuna too ei reageerinud, porises vana: "Estonskii jazõkk ni umejut, raisk. Istun siis ise," ja vajus uuesti toolile. Et siis kümne sekundi pärast ukse poole asutada. See kõik ajas mind nii kohutavalt naerma, sest mul oli nii hea tuju. Ja kõik mehed olid nii kaunid. Ja vihm lõhnas nii hästi. Ja täpiks i peale olin ostnud meelespäid ja juhatanud kaks inglise mutikest vanalinna poole.

Ja kodus oli veel üks tore asi. Millest ma ei räägi.