Kuldtähtedega tuleb ajalooraamatusse kirjutada järgmised sõnad: "Emme, palun too mulle kurki ja suhkrut." Sest teadupärast meie esmasündinu värsket köögivilja suu sisse ei võta. Aga minu haip, et kurk on suhkruga jube hea ("nagu arbuus" ei tohi lisada, sest arbuusi ta kah ei söö), mõjus.

Lõikasin siis kaks imeõhukest viilu ja panin taldriku peale suhkrut ka. Jätsin Mirri kurki suhkrusse topsutama. Kui mõne aja pärast tagasi kööki läksin, oli suhkur konsumeeritud ja poolteist viilu kurki alles ja Mirris oli juurdunud veendumus, et kurk ei kõlba ikka mitte kuhugi. Eriti koor. Ja eriti kõik, mis koorest edasi tuleb.