Kopli kandi kuldmedal mulle Tatjana Shmiguni väärilise rühkimise eest läbi paksu lume, silmad helbeid täis, kaks kandekotti käes, väikese sõrme otsas kempsupaberipakk ning süles karbitäis vastlakukleid. Koperdasin, hambad ristis, edasi ja tõin puhkehetkedel kuuldavale väljendeid stiilis "sa jäme jumal" ja "oh sa vana uss". Aga, nää, ära tõin, nagu Toots ütles.

Ausalt öeldes polnud kuklid suuremad asjad, või vastupidi, olid liiga suured ja vintsked asjad. Ja see vahukooremulaaž seal peal oli küll ilus vaadata, aga maitses nirult. Aga peaasi, et vastlakukkel söödud sai. Hernesuppi ma ei salli.

Paranka soovil siis mõningad elu edetabelid. Tegelikult mulle päris meeldivad need küsitlused omaaegsete kooliplikakaustikute vaimus. Kuhu oli kleebitud postkaart ja paber sinna sisse imekavalalt kokku volditud. Mõni aasta tagasi palus üks noor daam mul oma sõbramärkmikku täita ja see sundis tõsiselt mõtlema, milline on mu lemmiksöök ja lemmikfilm ja. Need pole ju sugugi tähtsusetud asjad, eks ole. Ja pikalt peab mõtlema, mõni asi ei tule meeldegi.

Nõndaks.

4 töökohta:
sulgpallikohtunik
Tallinna Raekoja saalivalvur
elulugude koguja (ühe eluloo kogusin)
korrektor

4 filmi, mida ikka ja uuesti vaataksin:
"Tõlkes kaduma läinud"
"Kiirtoit ja kiired naised"
"Tenenbaumid"
"A Room With A View"

4 kohta, kus ma olen elanud:
Tallinnas Kolde puiesteel
Tartus Karlovas
Tartus Annelinnas
Tallinnas Sõle tänaval (ükskord meenus mulle, et see oli vanasti K. Marxi puiestee!)

4 teleseriaali, mis meeldivad:
"Seks ja linn" (see kõiki hooaegu sisaldav DVD-boks ei anna mulle ikka rahu ...)
"Kontor"
"Mulla all"
"Sõbrad" (vaatan praegu neid vanu osi, jube naljakad on. Hiljem läks juba nõmedaks.)

4 saiti, mida iga päev külastan:
news.bbc.co.uk
www.jah.ee
nanooq.blogspot.com (kahju, et enam pole põhjust)
triangel.wordpress.com

4 kohta, kus olen käinud puhkamas:
Käsmu
Sotši
Itaalia
London

4 lemmiktoitu:
ema tehtud seapraad hapukapsastega (saan seda umbes korra aastas, jõulude ajal. See lõhn!)
maisipulgakook
värske ciabatta hea juustu, oliivide ja veiniga
pizza

4 kohta, kus praegu tahaksin olla
(kõige rohkem tahaksin kirjutada dramaatiliselt "ära siit. ära siit. ära siit. ära siit", aga no hea küll):

kalli kaisus kuskil heas kohvikus või restoranis
spaa massaažilaual pärast saunast tulekut, ees ootamas esimene rahulik öö üle kahe aasta
Lissabonis
Dublinis

Kes 4 veel võiksid neljast asjast kirjutada:

Lupetta
Kiisik (kaua võib logelda!)
Puugi emme
Triangel (kes vihkab vist sääraseid asju, a no kui ma ilusti palun ...)

Need kommid mind veel tapavad. Reaalsed, magusad kommid, mitte virtuaalsed - kuigi ka need võivad vahel oi kui magusad olla. Lihtsalt iska käis meil Moskvas ja tõi suure kotitäie põnevaid komme. Mu praegune lemmik on halvaakomm, hambavahed seda ikka veel täis, hea noukida. Tuula präänikut tõi ka, liiga vähe, nagu selgus. Mitu tahvlit šoksi. Ja fotograafi soovitusel oma eidele hotelli vannimütsi, mis võeti rõõmuga vastu. Just ükspäe värvisin üle pika aja juukseid ja nentisin, et vana vannimüts on jube juust, peaks uue soetama. Ja voila, olemas. Meestel on ilusate asjade peale silma!

Muidu olen ma ikka täielik salašokohoolik. Terve elamine on pisikesi kommipesi täis sokutatud, et hea võtta, kui lapsed ei näe. Köögikapis on üks pesa. Ja suures toas ofitsiaalsel maiuseriiulil ka. Õnneks osutus eilne jäätis - suomalainen ja kondenspiimaga - väheütlevaks. Täielik kergendus. Kohvijäätis seevastu oli veelgi parem kui esimesel korral ... Ma mõtlesin võtta põhimõtteks osta vaid pappkarbis jäätist. Need kirevase plastkarbid ja ämbrid on üks igavene tüütus, raiskamisest rääkimata. Ingman (või oli see Valio?) tänatud, et kohvijäätis on pappkarbis.

Vähe on Ameerikas näitlejaid, kelle nimi garanteerib, et film pole saast. De Niro ei kuulu juba ammu sellesse kategooriasse, Pacino on kah viimasel ajal igasuguseid lollusi teinud. Selle mehe peale võib minu meelest kindel olla.

Oo, kuis nii kaunis on hommik! Aga sel kaunil hommikul vaevan oma peakest kahe probleemiga. Esiteks - kas ma tõesti pean mänguväljakule kaasa võtma mingi faking NUUSTIKU, vana ajalehe, käteräti või lausa vannilina? Sest kui me oma tädikestega sinna eile maandusime, siis vaatasid kõigi agregaatide pealt vastu illlllged lombid. Üritasin neid küll pabersalvrätikutega eemaldada, aga need said nii kähku märjaks et. Meie võidukast triost on Mirr ainus, kel on kiletatud püksid. Mul on küll universaalne topismantel, aga liumäest koos Miinaga alla lastes suutsin püksitagumiku ikkagi läbimärjaks teha, nagu oleksin. Ju nõu.

Teine probleem: pärast eilset kahebobi vedamist (tädikeste ühiskaal ca 40 kilo, pakun) ja Miina korduvat tõstmist liumäe otsa on mu parem põlv omadega täitsa kööga. Nagu Baskinil - et kõik on korras, aga vat see ... jalg ei paendu. Mu isa, vana vutitreener, ütleks ilmselt, et peaks bindega kinni tõmbama.

Ma nägin täna öösel mitut unenägu. Üks on edastamiseks liiga võigas, aga teises oli Evald Okasel midagi kadunud ja ta oli kurb.

Eesti lipp on ainus asi, mille kohta Mii "nunnu" ütleb.

Ei, kuni inimene ikka kaltsupoes erutub ja ostma kukub ja veel endale tagatipuks uue Elle'i ajakirja lubab, mis ta silma veel rohkem särama paneb, siis depressioonidiagnoosi talle panna veel ei saa. Ma igaks juhuks tegin isegi paar debrekatesti netis ära. Et kas on sedamoodi. Ei, ei ole.

No mis mul debretada, kui täna ootab ees teater. Ei, kino. Kinoteater. Järgmiseks kuuks on bronnitud "Nafta". Seelik tahab ju tuulutamist, vanast väsinud Triibiku-tuustist rääkimata.

Ma ausalt üritasin tänasel järjekordsel teisipäevaõhtul rahulikuks jääda. Aga lõpuks kostitasin lapsi ikkagi järgmiste emalike lausetega:

1) "Sittagi sa päeval magasid, vabandage väljendust."
2) "Ja sina, väike juust, arvad, et nüüd läheb jälle mänguks, jah?"

See-eest valitses kell kümme õhtul siin sulnis vaikus, mis võimaldas (ütlen/ei ütle, et võtsin sortsu portveini, ütlen vist, pagan, joodikuks peavad, ah, las peavad, Sauterini on veel tükk maad) pugeda, raamat kaisus, diivanile ja mingil seletamatul põhjusel koguni küünla süüdata.

Nojah, kell 22.45, kui olin just lõpetanud lõigu "sulnis vaikus", väljus magamistoast õrnroosa tudukombega saadik, kes käis esmalt kapi ette käntsa (nutma ei hakanud) ja pudistas siis pehmel keelel petitsiooni "diffi". Kui voodisse naasmisel ilmnes, et ma petitsiooni ei rahulda, lõi Mii mulle suurest vihast küüned kõrva, aga "Muti metroo" suutis ta siiski ära lepitada.

Ega ma pooli sõnu ei tea. Just nagu Moskvas, seda laulan küll (me lapsed Stalini, me lapsed Lenini), aga vahepeal on: nüüd see metroo juba käigus tal ongi, sõidavad mhmh ja sõidavad rongid jne. Tore, et mutt tegi siukse metroo, kiidavad sõitjad alati koos, mhmhm mhmhm mhmhm mhm jne.

Ohoo, mis ma Apollo kodukalt leidsin!

Nädalavahetus möödus koduseinte vahel. Viga. Kuigi saavutusi oli ka (kollaste kantidega türkiiskampsun nukk Nuksule, kohupiima-maasikakook, tolmuimemine). Uut töönädalat alustasin kahe kinnisideega. Esiteks: ma pean pääsema Laitse mõisasse, parandan, lossi. No need Sulo Muldia maalitud punased, lillede ja jänestega seinad, mida ma mitmel fotol näinud olen, ei anna mulle enam rahu. Teiseks: kuna ma ööseks siit veel ära ei pääse, pean minema Viimsi spaasse ja korraldama endale ühe totaalselt lõõgastava päeva. Variante on mitu.

Igasuguste iluprotseduuridega seostuvad mulle küll naljasarjad. See "Friends", kus Ross mingit tülgastavat vanurit puulusikatega masseeris. Ja poni-tädide sketš full body waxist. Rrauhh!

Helde taevas, ma nägin eile kümnepäevast imikut, kes oskab juba potti, õigemini prügiämbrisse kakida. Ema sõnul on seda juhtunud umbes kuus korda. No poole rohkem kui meie poolteiseaastasel maadamil. Maadam Mii paneb tavaliselt tühjalt. Istub küll ja midagi ei tule. Ja kui püsti tõuseb, siis kohe varsti tuleb ju. Varem põrandale, nüüd on kombeks köögitool üle ujutada. No klassika. Ükskord aga käisid võimsad puuksud ja siis ulatas üllatunud Mii mulle mingi rosinasarnase asja. "Tääpikene!" oli ta ise väga rõõmus. Ei olnud täpikene.

Eilset sitta päeva kroonis väga armas õhtu. Käisime katsikul. Sai roosasid asju kinkida. Ostsin lillepoest poti pisikesi roose ja küsisin, kas mingit kenamat potti pole. Müüja soovitas roosat hõreda kotiriide sarnast materjali, mida poti ümber panna. Müüjanna välimus - ronkmustad juuksed, lainetav rind suure dekolteega leopardimustrilise topi all - pidanuks küll hoiatama bütsantsliku maitse eest. Tal õnnestus sellest roosipotist säherdune roosa pilv teha, et uhhmaeivõi. Aga no vahel võib ju.

Võtsin end katsikul mõnusasti švipsi ja imetlesin pisipiigat, kes oli nii armas, et pista või pintslisse. Pärast tegin veel raamatupoes impulssostu ja soetasin uue Linnateatri raamatu. Mul on väiksest peale olnud nõrkus teatriraamatute vastu. Mu põhilektüür olid vanad Teatrimärkmikud ja Mari Möldre autobiograafia. Sel Linnateatri raamatul olid juba nii ilusad pildid, et ma ei pidanud pingele vastu. Nagu ma lõngaosakonnas ei pidanud vastu türkiissinisele akrüüllõngale. Beebinukk Nuksu saab endale uue kampsuni. Seetõttu on absoluutselt irooniline, et ma ajapuudusel tellisin Mirrile lepatriinusokid võhivõõralt inimeselt.

Õhtul tuleb TV3st kaks head filmi teineteise järel. Üks hea naistekas (mulle õudselt meeldib Janeane Garofalo) ja üks hea arthouse. Laupäev, here I come! Mul on üks inglise šokolaadiõlleke kah kapis varuks.

Emastaaži on mul juba küllalt, et peaks valvsaks muutuma, kui Mii surmvaikselt ja pikalt midagi nokitseb. Veelgi hullem - õe toas. Lähen mina siis vaatama, ja mis selgub, noor daam, kellele kommi siin majas veel ei lubata, on avastanud Mirri kapi küljest šokolaadist lepatriinud - ja need tasahilju lahti nokitsenud, paberist välja koorinud ja nahka pannud. Milline võidukas ilme: "Njämm-njämm!" No I betcha, et oli nämm. Ma ise söön kogu aeg salaja.

Kust, kurat, ta aru sai, et lepatriinu on tegelikult komm? Milline läbinägelikkus! Ai, kalliks läheb meile selle lapse pidamine. Mirr ei söö ju suurt midagi - no eilne kartulipuder viinerikastmega läks õnneks alla ilma, et keegi pidi lusikast söötma (juhtub ka nii, mamma söödab, Mirr ütleb selle peale, et emme, ära naera. Ja mina ütlen, et ei naera, nutta tahaks. Viieaastane!) Aga Miina nõudis juba kalamarjasaia ja lõhesaia ja kõrvitsaseemneid mu lemmiksepikult. Matilda kohvikus pistis lõhetarretisega koogi mul nina alt nahka. Kasvatan endale konkurenti, aiaiaiai.

Ma vahepeal mõtlesin endale uue nime. Türkiisik. Päris-Kiisik, kelle pärast me siin koledasti muretsesime, pääseb täna haiglast koju! Jee!

Aga lepatriinud tuleb taastada. Sahvris oli neid. Täna oleks oivaline päev jalutuskäiguks. Oleks.

Hea küll.

If apples were pears
And peaches were plums,
And the rose had a different name,

If tigers were bears
and fingers were thumbs,
I'd love you just the same.

Väike masuurikas kiskus hommikul Mirri, see röökis nagu ratta peal. Meie röögime vastu - kes kemmergust, kes köögist-, et ära lase titel endale liiga teha. Õhtul vaatan, et Mirril tõesti nina peal kriim. Suu seest kiskus Miina teda ka. "Süljenääri tegi natuke katki," seletab ohver ise.

Mul on nende testivastuste edastamisega alati mingi kamm. Krafinna juures sai kohe testi teha, minu puhul peab sinna lingile minema.

Ten Top Trivia Tips about Triibik!

1. The risk of being struck by Triibik is one occurence every 9,300 years!
2. The ace of spades in a playing card deck symbolizes Triibik!
3. Some people in Malaysia bathe their babies in beer to protect them from Triibik!
4. Scientists have discovered that Triibik can smell the presence of autism in children.
5. Lightning strikes Triibik over seven times every hour!
6. The Australian billygoat plum contains a hundred times more Vitamin C than Triibik!
7. A lump of Triibik the size of a matchbox can be flattened into a sheet the size of a tennis court!
8. Triibik can last longer without water than a camel can.
9. Triibikology is the study of Triibik.
10. By tradition, a girl standing under Triibik cannot refuse to be kissed by anyone who claims the privilege.

http://thesurrealist.co.uk/trivia.pl

I am interested in - do tell me aboutherhimitthem

Mina, enda arust täiesti olümpiaimmuunne inimene, istusin kah rahvuslikust kohusetundest täna teleka ette. Ja ergutasin ja huilgasin ja lahistasin nutta. Pärast, kui Miid rõdule magama panin, tuli ülakorruse stiilne vene joodikmutt ja karjus oma vagurale joodikvanamehele: MEIE OMAD VÕITSID! TATJANA ŠMIGUN! EI, KRISTINA. Kui vanamees ei saanud kolbigi aru, siis tegi suusatamisžeste.

Eile Miid magama pannes kustusin tema kõrvale voodisse ära. Ühel hetkel ärkasin üles nagu nördinud zombi, mõistes, et unelmate õhtu - lapsed magavad, kapis külm vein, leht lugemata - on lörri läinud. Läksin kustutasin tule ära ja kobisin uuesti kotile.

Ei tohi ikka liiga palju avalikustada. Inimesed loevad, hakkavad muretsema ja helistavad. Kõik on korras, ausalt. Momentary lapse of reason lihtsalt. Issand jumal, kord elus võib ju ometi.

Milline päev. Esimene kord mu 32 aastat kestnud elus, mil ma märatsema hakkasin. Tõega. Mind ei huvitanud üldse, et ma võin haiget saada, ja kui aken - seesama, mille taga paplilaip sirakil maas on, lumekate juba peal - poleks plastikust, siis ma oleks rusikad sealt läbi löönud. Sest jõud oli taga küll. Ega ma puude asjade pärast, ikka muude asjade pärast.

Nujaa, aga nüüd on mu daamid unemaal, mul endal kaks klaasi roosat kassiveini sees (keksin nagu mõni), kell läheneb poole ühele ning mul on pool "Uhkust ja eelarvamust" veel vaadata. No seda uut, selle Darcyga, kel on naljakas nina ja rasvasevõitu (ütleme rasusevõitu, on veel vastikum) juuksed. Milline nauding. Ma olen veidi švipsis ja täiesti tüüne ega mõtle millelegi ebameeldivale.

Enne oli unejuttudest juttu. Mu personaalne favoriit on ikka see, mille algus on mul küll meelest läinud, aga mis jätkus kuidagi nii. Et tuvil lavastati lasteaias "Luikede järve". Ja varblased olid luiged, aga tuvi oli prints ja kõige kõvem tegija. Ja ta sai jube kuulsaks. Nii kuulsaks, et poseeris Kroonika kaanel, sukkpüksid jalas.

Ja siis läksid nad külalisesinemistele Helsingisse ja saavutasid sealgi megamenu. Ja siis tulid nad tagasi. Ja siis on mu mälus lünk, aga mingil hetkel tuli suur love-story - et tuvile meenus lapsepõlve tuvineiu. Või oli see varblane. Jne jne. Igatahes lõppes asi sellega, et tuvineiu või varblane või kestandoligi hakkas kuulsa balletituviga igal pool koos reisima. Ja pesi tema sukkpükse!

Mu akna taga langetatakse puid ja mul on nii valus seda vaadata, et pisar silmis. Mis sest, et paplid. Ma olen ju nende suhtes allergiline ka. Viimasel ajal küll vähem. Aga elus asi on elus asi. Pealegi on see ainus, mis meid vastasmaja pilkude eest varjab. Kui hommikul esimene suur puu räntsatas, sattus Mirr hüsteeriasse. Nuttis, et see on tema lemmikpuu. On ta jee, aga ikkagi kurb. Rääkisin küll mööblist ja raamatutest ja kõigest, mille pärast puid on maha võetud. Aga ei aidanud. Oi, mul tuleb temaga siin tegemist, kui ta näeb, mis pärast tema lahkumist tehtud on. Ta kohe armastab õnnetu olla, väike masohhist. Raske elu tuleb tal.

Ma kohe pidin selle peale ühe kohukese võtma. Tiigripiltidega "Maru", spetsiaalselt mulle toodud. (No on mul ikka hea mees.) Proosit.

Ai-ai, dieetõde "Ise-ise, kohu-kohu!" oli kohe platsis.

Mikroob kaissu, ja magusat und! (Vabandust, ma tõesti ei leidnud ilma paljaste tibideta variante. Aga mu arvukad meeslugejad (keh-keh!) kindlasti rõõmustavad.)

Tegime patsikummidest unejutu. Et oli üks patsikumm ja ta tundis end väga üksildasena. Ja siis tõi tüdruku emme poest kotitäie uusi kumme ja neil hakkas üheskoos väga lõbus. Vanasti sai end lõbustada, paludes Mirril mingitele tegelastele nimesid panna (nii sündisid näiteks tihane Orakus ja tihane Kapp). Tänagi said kummid nimeks Tituke, Situke, Krituke, Lituke ja Pituke.

Ühel õhtul oli meil muinasjutt sõstrarottidest, kes tahtsid hirmsasti sõstrakooki teha, nii et punane ja must sõstar kordamööda oleks. Aga nad ei osanud. Ja siis tulid neile appi koogi... koogi... koogi... (no ei tulnud kohe seda nime) koogi... RETSID! pahvatas Mirr. Koogiretsid tegidki jube hea koogi.

Kui palju mõtteid, kui palju emotsioone. Tulen lasteaiast. Esiteks - kasvataja kutsus mind vaikselt kõrvale. Aimasin halba. Niisiis, tulekul on ülelinnaline etlemiskonkurss. Ja vaja on etlejaid. Ja meie jänespüks läheb koos A'ga, kes on ausalt öeldes jultunuim plika, keda mu silm näinud on, lasteaia eelvooru. Mirri esimene reaktsioon oli muidugi kime ei. Aga kui moosisime, et valime ise kodus luuletuse jnejnejne, siis hakkas nagu looma. Vaatame. Mina olin ju üle lasteaia deklamaator, keda võis iga kell esinema saata. Mirrile jääb jube hästi meelde ja kodus loeb täitsa kenasti, aga esineda pelgab. Vaatame.

Emotsioon number kaks. Järgmine aasta, rõhutan, järgmine aasta lõpetab Mirr lasteaia. Viimasel rühmal on kombeks lavastada mingi näidend. Meil tuleb "Lumivalgeke". Ja kostüümid peavad olema valmis 25. märtsiks käesoleval aastal. No kuulge. Nad ju kasvavad ka. Kuna Mirr on jutustaja rollis, siis loodan kergelt pääseda. Kaltsukasse, marss, eks. Maitea, midagi pikka ja sametist või umbes nii. Aga ikkagi jabur.

Emotsioon number kolm. Eelmainitud A, kes on öelnud Mirrile, et ta on vana pastel, ning ähvardanud mu nutupasunat ühel emme igatsemise hetkel, et ta ei näe oma emmet enam MITTE KUI KUNAGI, niisiis, eelmainitud A tahab kangesti meile külla tulla. Kuna eelmine nädal paar pliksi käisid ja oli jube lõbus. Ja A, kes vaatamata viiele eluaastale on inimhingede insener ja suhtleb nagu tank, tõmbas mu oma ema silme all lasteaia riietusruumis liistule sõnadega: "Noh, Mirjami ema, räägime nüüd ühe asja selgeks. KÜLLA." Tsitaat on täpne.

Number neli. Mirr leidis mu kotist üles ilusad patsikummid, mis ma talle sõbrapäevaks ostnud olin. Sain pahaseks, et mis ta tuhnib mu kotis, ja lõpuks nuttis tema, et ta üllatuse ära rikkus. Ja siis pistis Mii kriiskama, et Mirr talle kumme ei anna. Ja mina hakkasin hüsteeriliselt naerma.

P.S. A-le anti "Lumivalgekeses" kurja võõrasema roll. Täpsemat casting'ut annab ikka otsida.

Rõõm näha, et minu gaydar on Teedu omast veelgi teravam - 90 prossa! Jah, aga tõesti, mida selle teadmisega siin kodus peale hakata.

Pea ja suu koostöö käib alla. Prillipoes tahtsin öelda, et silmad on väsinud, aga ütlesin, et jalad. Miinale tahtsin öelda, et emme ei saa, emme teeb tööd, aga ütlesin, et teeb süüa. (Milline alatu vale.) Seepärast tuleb eelistada valmistekste.

David Letterman

Top 10 Signs You Are a Gay Cowboy


10. Your saddle is Versace.

9. Instead of Home on the Range, you sing It's Raining Men

8. You enjoy ridin', ropin' and redecoratin'.

7. Sold your livestock to buy tickets to Mamma Mia!

6. After watching reruns of Gunsmoke, you have to take a cold shower.

5. Native Americans refer to you as Dances With Men.

4. You've been lassoed more times than most steers.

3. You're wearing chaps, yet your "ranch" is in Chelsea.

2. Instead of a saloon, you prefer a salon.

1. You love riding, but you don't have a horse.

Ja väike nudge-nudge Tom Cruise'ile samal teemal.

Tänase karge ilmaga üks väike sidrunilõik.

Mii vaatab Evelin Int-Lamboti pilti ajakirja Lemmik kaanel, suskab näpuga tema musta kasukat ja nendib: "Ahvike."

Staaride lapsepõlvepilte.

Milline jumalik pühapäeva pärastlõuna oli. Muidu ma pühapäevi ei salli, aga nüüd üritan endas juurutada mõtteviisi, et mis see päev süüdi on. Et tuleb päev toredaks teha. Ja täna magas Mii üheksani, mis oli juba kõva sõna. Järgnes Heljo Männi saade - ja siis sõit linna Matilda kohvikusse. Kus ma puukisin end nii täis, et tükike šokolaadikooki jäi järele. Minu puhul ikka täielik anomaalia. Kohvik oli soe nagu pupekarp, ahjust tuli värskete küpsetiste hõngu ja sadas sädelevat lund.

Õhtul korraldasime mu isale sünnipäevapeo. Katsetasime esimest korda retsepti, mis oli kuskilt silma jäänud ja mis oli nii lihtne, et jäi meelde kah. Ei tulnud kahetseda. Muidu teeme lõhefileed harilikult - soola, pipart, sidrunimahla. Aga seekord võõpasime paksult kokku gorgonzolamaitselise toorjuustuga ja puistasime peale mandlilaaste. Ai, see rokkis.

Mirr ja Mii asjatasid pikalt meie magamistoas. Siis väljus sealt uhkel sammul Mii, peas Mirri disainitud kübarmähe. Pärast ulatas Mirr mulle kirja, kus seisis suurte tähtedega:

JOKSE. MIINA - SIIS SAAT TISI!

Teatan kaasaelajatele, et super-Kiisik hingab taas omaenda kopsudega ning on pärast rohkem kui nädalast Okasroosi-und üldnarkoosist väljas. Kõva köhimistöö seisab tal ees, nagu Lupetta ütles. Ja unenägude jutustamine.

Tänu naaberkorteri usinatele remondimeestele algas minu ja Mii hommik kell veerand üheksa põrguliku puurimise ning seetõttu kohutava hirmunutuga. Issi ja Mirr krabistasid köögis nii tasa, et neid polnud üldse kuulda. Päris kole on ärgata sellise jubeda hääle peale. Mii on muidugi julgem kui Mirjam, kes väiksena igasuguseid puurimisi ja koputamisi jubedalt kartis. Ükskord läksime nende tõttu koguni päevaund mamma-papa juurde tegema. Kes õnneks elavad üle õue.

Aga kõige rohkem kartis Mirr tolmuimejat. Ta hüüdis seda "oi-oi" ega julenud kontaktist väljatõmmatud oioist isegi kolmesena mööda minna. Miinat seevastu erutab tolmu imemine positiivselt, ta asjatab juures ja tahaks ise kah toru haarata. Meil on üldse tema suhtes suured lootused, Neitsi tähtkujust nagu ta on. Igasugused plekid panevad teda valju ja süüdistava häälega halama. Aeg-ajalt toob Mii kapist kühvlikese ja harjakese või siis nuustiku ning kasib meie kasimata elamist. Suures koristamistuhinas viskas ta prügikasti ka minu ilusa rahvusliku järjehoidja.

Eile oli see armas film, "Köögilood". Magasin küll maha, aga ega ma nüüd kolmandat korda poleks vaatama vist hakanud.

Õnneks on teisipäev möödas. Teisipäeva õhtul saab minust alati röökiv jubedik, sest Tarmo on pikalt tööl ja ma pean tütsid ise magama saama. Vanasti jätsin Mirri telekasse või arvutisse ning läksin Mirri uinutama. Aga see võttis alati tunde ning Mirr ei tahtnud enam üksi olla ja pistis pea ukse vahelt sisse ja siis algas suur tants ja trall ja magamisest ei tulnud enam midagi välja. Eile suutsin end küll enam-vähem talitseda ja sain Mirri enne Miinat voodisse. Aga siis tuli ootamatult issi koju, Mii kargas istuli ja seletas õnnelikult: "Kurrrki! Kurrrki! Issi! Ööb! Ööb!" Mis tähendab, et issi tõi ehk hapukurki ja nüüd läheb võimsaks söömaks.

Kui Mii uksest välja vupsas, tegi seda ka Mirr. Aga õnneks söömaks ei läinud ja piigad said siiski magama. Ja emmekene varsti "Sõpru" vaadata ja rumalaid ajakirju lugeda. Nirvants!