Ma ei tea, miks see aasta algus nii närune on, aga lisaks Kiisiku tervisele on mu mõtteid painanud üks täiesti võõras mure. Nüüd polegi enam võõras, elan kaasa. Ja panen siia kirja oma armsalt sõbralt Tiialt, et ehk elab keegi veel kaasa. Oleks vaja. Kummutamaks kerkida võivaid kahtlusi, ütlen, et Tiia on Pere ja Kodu peatoimetaja. Nii et konkreetne inimene, erinevalt minust. Ja kõnealusest perest oli ajakirjas mullu juttu. Enne haigust.

Hea sõber, kes Sa seda kirja loed,

Ma pole varem sedasorti abipalveid läkitanud, aga praegu on raske kõrvalseisjaks jääda. Me keegi ei tea, millal võime vajada kaasinimeste toetust.
Palun loe alljärgnevat lugu, mis võib kõlada halva unenäona, ent on ometigi tõsi.

Mu sõber Kristin, kes sai detsembris 33 aastaseks, töötas aastaid Tartus juuksurina ja oli klientide hulgas väga hinnatud oma lahke ja rõõmsa meele ning tundliku ja professionaalse töö pärast. Tal on 2aastane tütreke Aleksandra ja tema mees Lauri töötab Kaitseväe Kolledžis õppejõuna.

Nüüd on Kristin Roomas, haiglas, ja ootab südame siirdamist.

Möödunud suvel jäi Kristin haigeks. Sattus haiglasse, diagnoosiks südamelihase põletik. Ravi ei aidanud ja paari kuuga jäi ta üsna kehvaks, ei jaksanud liikuda, õhupuudus vaevas. Haiglast kirjutati ta küll välja, kuid peagi sattus ta sinna tagasi; seekord Maarjamõisa kardioloogiaosakonna intensiivravisse. Diagnoos oli äärmiselt tõsine: südame laienemine ja maksa laienemine. Tohtrid laiutasid käsi, ükski raviviis ei aidanud; keegi ei suutnud seletada, miks nii noor inimene nii raskelt haigeks jäi. Võite ette kujutada, mida tundis mu sõber, kui ta luges paberitest välja sama diagnoosi, millega suri tema esimene laps aasta vanuselt.

Hakkas teadvustuma tõsiasi, et olukord on eluohtlik. Üks itaallasest sõber rääkis Roomas oma sõbrast arstiga, arstid Tartus ja Roomas vahetasid infot ning otsus oli: siin pole edasine ravi võimalik, kuid Roomas on võimalik aidata. Seega: nii kiiresti kui võimalik Rooma, või laps jääb emata.

33. sünnipäeval tuli uskumatult rõõmustav sõnum. Haigekassa tunnistab probleemi tõsidust ja on nõus tasuma Kristini 2 kuu kulud Rooma haiglas. See on väga suur summa; lõpuks ometi hakkas paistma valguskiir.
Kristin on jaanuari algusest olnud Roomas ravil. Talle paigutati südame stimulaator, kuid arstide otsus on, et tuleb siirdada uus süda.
Kuid Roomas ei hoita inimesi haiglas, isegi sellises olukorras mitte. Ta peab otsima endale koha, kus elada, seniks, kui süda leitakse. (Uskuge palun, seda kõike on raske kirja panna). Üürid Roomas on eestlase taskule üle jõu, ja neid haigekassa ei korva.

Olla perest lahus, täielikus ebakindluses tuleviku ees, võõras kohas, kus keelt ei valda, on isegi tervele inimesele kurnav.
Siit minu abipalve: toetame Kristinit, et ta saaks Roomas endale toa üürida ja Lauri saaks mõnda aega Kristinile toeks olla.
Ka väikesest summast on abi, ja ehk kõige tähtsam on, et Aavakivide pere tunneks: nende kaasmaalased ei ole neid hätta jätnud.
Kui Sul pole võimalik aidata – ja seegi on mõistetav - , siis suuna oma head mõtted Kristinile ja soovi talle tervist.

Heade soovidega
Tiia Kõnnussaar

Kristin Aavakivi arve nr:
10102005733008

Viimaks ometi häid uudiseid. Kallis Kiisik hakkab vaikselt paranema. Ma ju, vana paadunud ateist, jumalat ei usu. Aga ma olen päevast päeva keskendunud ja mõelnud ja kelleltki midagi palunud ja nõudnud. Ja käskinud ja kamandanud, et põletik alla ja palavik alla ja Kaisa terveks ja massinate alt välja. Ma pole ühegi perevälise inimese pärast nõnda muretsenud. Ta on supertüdruk.

Olen juba sellises vanuses, et näen erutavaid unenägusid omaenda uuest seelikust. No aga on ka põhjust.

Tiia vaatab Marie Claire'i ja oigab, et peab ikka uued riided ostma. No sellepärast neid ajakirju ju tehaksegi, et sul selline tunne tekiks. Näiteks Sirpi lugedes ei teki ju kunagi tunnet, et peaks uued riided ostma. Sirpi lugedes ei teki isegi sellist tunnet, et peaks mõne uue raamatu ostma ... Mitte et ma Sirpi loeks. Mina loen ju Kroonikat, ei ole mõtet endast paremat muljet jätta, kui ma tegelikult olen.

Hoiatus! Kellele ei meeldi sõna "sitt", ärgu edasi lugegu.

Niisiis. Ühel õhtul ilmutas Tarmo mingil teemal, mida ma ei mäleta, erakordset taiplikkust. Ja mina ütlesin kerge irooniaga - puhtast kadedusest muidugi, aga ka uhkusest: "Küll sina oled ikka tark nagu sitapotihark." Millest tekkis arutelu, et mis see sitapotihark on. No mina loomulikult arvasin, et sitapotihark on mingi ora, millega sitta potis allapoole surkida, kui vaja. Vahel on ju tõesti vaja. Tõmbasin paralleeli tänapäevaga ja kena uue (crisp on see ingliskeelne sõna, mida nüüd vaja läheks) peldikuharjaga, mille jõululaupäeval pühalikult ostsin.

Tarmot mu seletus ikka päriselt ei veennud ning ta arvas, et küll siis uues Eesti Rahva Muuseumis saab näha, mis imeasjad need sitapotihargid on. Mõtles siis järele ja pakkus, et ehk okupatsioonide muuseumis on juba praegu väljas. (Mh, Betty?) Mina jälle tulin mõttele, et järsku tarbekunstimuuseumis. (Ah, Kai?)

Geniaalne sait: võid ebasümpaatsele netilehele lehmasõnnikut määrida, kärbseid või vaglad peale saata või lasta imuril see lihtsalt ära imeda. Siin.

Aga see ei olnud pooltki nii lõbus kui eilne Kroonika nupp Hollywoodi grimeerijast Morag Rossist, kes tuleb Eestisse Jakobsoni (Idel? August?) meikima. Tsiteerin:

Samuti on ta töötanud selliste näitlejatega nagu Bill Murray (Lost in Translation), Scarlett Johansson ja Giovanni Ribisi (Sense and Sensibility), Michael Collins (Interview with the Vampire) jt.

Vaat seda "Sense and Sensibilityt" tahaks ma küll näha. Ja iiri vabadusvõitlejat Michael Collinsit lurinal verd imemas.

Mirr ütleb, et tema tahaks laupäeval Kristiine keskuse mängutuppa minna. Nii et tema mängib ja issi on kohvikus. (See on tegelikult jube võimas edusamm, veel mullu ei julenud ta kuhugi üksi jääda. Ja Kristiine mängutoas ehmatas teda seinale joonistatud koledik, nii et ta ei tahtnud seal isegi koos minuga olla.)
Mina: Vaatame seda asja. Ma ei tea, kas saab, mul on kell kolm massaaž.
Mirr (rahulikult ja resoluutselt): Aga mul on kell üks mäng.

Jätkan ahelat.
1. Avalda kogu nimekiri oma blogis (koos nende nelja punktiga).
2. Tee rasvaseks väited, mis kehtivad Sinu kohta.
3. Lisa üks väide, mis kehtib Sinu kohta.
4. Järgmise nimekirja avaldaja leiad sissekande kommentaaridest.

1. Olen eestlane
2. Tegelen aktiivselt blogimisega.
3. Olen kunagi murdnud ninaluu.
4. Jumaldan tumedat sokolaadi.
5. Ma tahan Teda kallistada.
6. Mul on kaks last
7. Minu jalanr on 39.
8. Kirjutan luuletusi
9. Mõtlen väga-väga ühe kalli inimese peale ja soovin, et ta terveks saaks.

Algust tegi Margo, jätkasid Otta, Daki, Ieska, NjaH, Kajakas, Maret ja Liana. Kes on järgmine?

Mirr hambaarsti juures

Käehoidja jutustuse ainetel

Arst ütleb, et kui Mirril on midagi öelda vaja, siis tõstku käsi püsti.
Mingi hetk tõstab Mirr käe. Protseduurid seiskuvad.
"Ma tahtsin öelda seda, et minu väike õde oskab öelda "siia"."
Protseduurid jätkuvad, suu on igasugust kraami täis.
"Ta ofkab üldfe igafugufeid fõnu."

Täna on aasta halvim päev, hurraa! Saab selle asja kaelast ära, on ju.

Vaene Mirr. Talle kingiti eile imeilusad roosad enamvähem Ugg-saapad ja tal on siin kaks kadedat suguõde, kellest üks kavatseb endal varbad maha saagida ja teine liigse saaparuumi vatti või sokke täis toppida.

Ja tänase päeva moto: 'MY THEORY on housework is, if the item doesn't multiply, smell, catch on fire or block the refrigerator door, let it be. No one cares. Why should you?" Erma Bombeck.

Dialoog lasteaia riietusruumist. Aeg: reede õhtu. Osalised: emme ja Mirr.

- Emme, aga milleks emmed olemas on?
- No ütle sina mulle, sina peaksid ju teadma.
- Emmed on selleks, et nad pannkooki teeksid.
- Aga milleks issid on?
- Issid on selleks, et nad vahel beebiga oleksid ja emme saaks poodi minna.
- Aga lapsed, milleks lapsed olemas on?
- Lapsed on selleks, et nad üksi oma toas mängiksid ja emme saaks beebiga olla.

No see pani mul ikka karbi kinni. Või tegi lahti. Oi. Või kui täpsem olla, siis oioioioioioioioi, nagu Mii ütleb, kui ta köögis mingi suuremat sorti läbuga hakkama on saanud.

Vastukaaluks arvukatele külmateemalistele spämmidele, millega mind juba mitmendat päeva tüüdatakse, rida nunnude loomade saite.

http://www.cuteoverload.com/
http://justalittleguy.blogspot.com/
http://letsbefriends.blogspot.com/
http://www.stuffonmycat.com/
http://kittenwar.com/
http://catsinsinks.com/
http://www.dailykitten.com/

Vahendas kingahull raamatukogundustudeng Aamerikamaalt.

Varbad nii külmetasid, et tegin massöörile ettepaneku: ehk tohiks täna mantli ja saapad jalga jätta. Ei lubatud. See-eest materdas ja mudis tubli proua Milvi mu kintse nii põhjalikult, et sarnanesin vaimusilmas juba Carmen Kassiga. Veidike küll kahandas elamust makilt mängiv "Dancing Queen" Gicu Rau kolleegi esituses. Sellele järgnesid "Lady in Red" ja "Another Day In Paradise". Karistus selle eest, et need laulud mulle kunagi siiralt meeldisid. Aga lahkumisel kostis kõlareist magus hüvitus, "Captain Of Her Heart". Originaalis, paaniflöödita.

Kunagi mõtlesin, et kirjutan nendest lauludest, mis plikapõlves meeldisid ja mis ongi meeldima jäänud. No siuksed kapilood. Panen kähku esimesed kirja.

A-ha "Take On Me"
Cyndi Lauper "True Colors"
Midge Ure "If A Was"
David Bowie "Absolute Beginners"
Sting "Secret Wedding"
Tanita Tikaram "Valentine Heart"
Madonna "Live To Tell"
Toto "I'll Be Over You"
Sade "Love Is Stronger Than Pride"
Suzanne Vega "Marlene On The Wall"
U2 "Running To Stand Still"
Phil Collins (oh sa heldus küll, aga ma ei kahetse, ei!) "Hold On My Heart"
The Cure "Friday I'm In Love"
U2 "Trying To Throw Her Arms Around The World"
Jane Siberry "Hockey"


Praegu prauhti rohkem meelde ei tule. Need on sellised nyyh-kategooria laulud, meenutavad koolipõlve ja mõned juba keskat ja mõned isegi Tartut ja ülikooli. Enamiku pärast ma piinlikkust ei tunne, kõlbavad tänapäevalgi avalikult kuulata. Kindlasti läks midagi meelest ära ...

No peab ikka eesti interpreete ka meelde tuletama. Ikka nyyh-kategooriast.

Jää-ääre "Laualinad". Siis sellest ajast, kus Sibul ("mina tema korinat küll kuulata ei viitsi", ütleb Tarmo) kampa tuli, "Palavik" ja "Kui joonistad lund". "Palavikus" on mingi rumal sõnakordus, kirjaoskamatu, aga ikkagi meeldib. Filoloog andestab. Anne Adams "Olid hellad need ajad", "Meremustlane". "Kaunilt kaua". "Aed". Kappeli "Olemise viis". Ahaa, Ifilt see, et "Kuidas sa saaad seda küll öeldaaa, et elu on lõputu piiin". Mäxilt kindlasti veel midagi. "Sind otsides". Oot-oot, Aivar Mäe kõõrutas midagi ka väga liigutavalt. "Kurb päev" oli vist nimeks. Refrään läks seal väga võimsaks.

Oh, kohe parem hakkas. Sain pihtimuse oma süsteemsüsteemist välja. Peaks pärliks panema veel mingi eriti rõveda laulu, mis kohe siiralt meeldib. A vat nüüd ei tule meelde. Ahaa, juba hakkab tulema. No näiteks Mahavoki "õnnele ju keegi ei ütle eehei, su pärast kõik vist jätta võiks" (heldus, kas need polnud mitte Kareva sõnad). Mahavokiga oli võimas värk. Aasta vist 1987 ja mina tahtsin olla kõva hevimimm. Judas Priesti pidin fännima. Aga salamisi meeldis mulle hoopis Mahavok.

Tuli üks mees koju ja ütles, et külm võttis nina ära. Peab talle vist midagi sellist meisterdama.

Sain Mirrile kaltsukast jube kihvti Bart Simpsoniga särgi. Kaalusin kahe vahel, mõlemad olid sellised suured, poistelõikega, mitte mingid beibekad. Võtsin punase. Osutus jube menukaks. Kõige krooniks avastas Mirr küljeõmblusest piiisikese pildi, mille tagumisel küljel on Bartil, kuidas nad nüüd ütlevadki, ah jaa, plumber's cleavage. Noh et tagumine dekoltee. Ja siis veetsime me mitu lõbusat minutit järgmise stsenaariumi järgi. Mirr tuli aeglaselt minu juurde ja näitas pilti. Ja mina pidin ütlema hästi üllatunud häälega: "Ohoo, pepupragu!"

Mirr tahtis särgi kohe hommikul lasteaeda selga panna. Õnnestus ennetada. See ikka süvendaks põhjalikult meie pere kui logardite ja ropparite mainet.

Miina hakkab pildi peale kah juba naerma ja teatab: "Pepu!" Tühjagi ta aru saab, mis seal on.

Teise särgi soetasin Ave vahendusel ka. Täname. Mõistsin, mis tunne on kuulsustel, kui nad kasutavad personaalpoodleja teenuseid. Ei ole paha tunne. Jube külm oli ju, hea, et ei pidanud poekäiku ette võtma.

Säästukas tegutseb saatuse sõrm! Või kui mitte saatuse sõrm, siis kõrgtehnoloogiline dieedikalkulaator. Niisiis, läksin mina üle mitme kuu säästärisse, et oma ostud kähku ära teha ja mitte juulitama jääda. Sest juulitamisväärset on seal vähe. Eks siis vaja ka magusat osta. Shokolaadipräänikud on seal head. Kräsupeast ma ei räägigi, sellele suutsin selja pöörata. No ja lisaks šokolaadipräänikutele pugesid mu korvi miskid Mendelejevi-nimelised muffinid, sest nad nägid lihtsalt nii nunnarid välja.

Kassasabas lugesin kaloreid ja heitlesin iseendaga ja mõtlesin, et miks ma küll need präänikud võtsin. Sest mind teades - kesse ikka mind kõige paremini tunneb -, hommikuks on need läinud. Ja siis, ja siis, ja siis - siis keeldus kassamäšiin mu präänikuid lugemast. Ja kuna silt oli kortsus, ei saanud ka kassiir sotti, mis numbrid seal triipkoodil on. Hakkas teine juba kassat kinni keerama ja saali minema, aga halastasin nii talle kui ka iseendale ja ütlesin, et las need präänikud pealegi jäävad.

Vaimustav!

Käisime eile arhitektuurimuuseumis eesti teatri aastapäevale pühendatud näitusel. Mii kehastus kärmelt giidiks, seerides klaasvitriinide juures ja seletades vanaprouadele: "Lalh! Lalh!" Seal oli uhke roosa napsiserviis, mis kunagi kuulus, maitea, Liina Reimanile või umbes nii. Ja "lalh" on Mii keeles "mahl". Tähed natuke sassis.

Siis kogusime eesruumi proua juures odavat populaarsust, lastes Mirjamil oma koti sisu demonstreerida (tühjad nätsukarbid, tühjad õhupallid) ning Miinal öelda "eesti keel". Seekord kukkus see tal ülihästi välja.

Õhtul vitsutasime end Babybackis seaks. Väga sümpaatne teenindus ja väga sümpaatne istekoht - otse mängunurgas.

Teatrinäitusele tasub lastega minna paari nädala pärast, mil peaks valmis saama ka ülemise korruse lasteteatri näitus. Paluti jälgida kodukat.

Laupäev klassifitseerus ideaalseks laupäevaks. Ideaalne laupäev peab koosnema ihuharimisest, mõnusast mekutamisest kohvitassi taga, šopingust ja kultuurast. Koosneski. Esmalt massaaž, siis õdus omaetteoleng Cafe Boulevard'is, mõned hüpped poodi - ja õhtul kontsert. Taadid olid aamerikapärased - sinnamaani välja, et esimene viiul naasis puhkehetkelt raevukalt mäludes ja see miski, mis tal suus oli, oli seal kuni Shostakovitši lõpuni.

Ah jaa. Käisin lõpuks ometi Liivalaia tänaval Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas. Väga tore oli. Kõik letiprouad olid venelannad, ringi sai käia sinise poekorviga, maksimaalselt võib võtta vist viis ühikut - või, issand, ega ometi seitse? - ja mu silm seletas juba selliseid taieseid nagu Victoria Beckhami ja Robert De Niro elulugu ning "The Complete Guide to Ally McBeal".

Käisin hiljuti Otsa-kooli ja Sõpruse vahelises saiapoes ja nägin seal värske digisaate juhti MPd. MP oli solaariumipruun, tal oli seljas puhvjope ja peas suvine heegeldatud mütsike, mille alt tolknes välja paar peeeeenikest patsikest. MP kehastas kaht peamist asja, mida ma meeste välimuse juures jälestan. Tujuküllaseid mütsikesi ja peenikesi patsikesi.

Kõige vähem seedin ma tujuküllaseid mütsikesi talvisel ajal. Kui inimesel on seljas puhvaika ja peas näiteks tübeteika. Või nahast murumüts. Või siiludest õmmeldud mütsike, millel on propeller keskel. Uugh. Aga ega ma neid soojemal ajal paremini talu. Ses mõttes on mul Viljandi folgil kaunis valuline käia. Ja eriti hull on tujuküllane mütsike kombinatsioonis mõne peenikese patsikesega.

Peenike pats on hull ka siis, kui eestvaates paistab meesterahvas täitsa inimese moodi. Ontliku inimese moodi. Ja siis, kui selja pöörab, näed mingit ilget rotisaba, mis peaks vist väljendama tema mässumeelsust. Radikaalsust. Loomingulisust.

Veel ei salli ma seda, kui mees kannab peas rätikut. Ja eriti kole on see, kui bandanna aset täidab ema kapist võetud siidrätik.

Aga kõige ilgem on ikka mõningate meeste komme kanda päikseprille laubal või siis selja taga. Noh et tolknevad kõrvade küljest selja taha. Selline puhkeasend, eks. Eile nägin üht säärast isendit. Istusin Cafe Boulevard'is, meelisklesin teekannu ja raamatu taga ning täheldasin kohviku trepi sarnasust Guggenheimi muuseumiga. Ja mõtlesin, et olen mina ikka üks tark ja tore inimene.

Ja siis tuli mööda sedasama treppi alla mingi ilge nüri larhviga jorss, päikseprillid laubal.

Ma teen vaikimist tasa.

Selle vapustava lingi leidsin siit, kuigi olin seda just paar päeva varem kuskil kohanud. Seda vähivärki. Mõtlesin, et jätan homseks, aga kuidas sa jätad, eks. Seda enam, et ma pean kirjutama ühest asjast, mida ma meeste puhul JÄ. LES. TAN.

P.S. Lupetta palus öelda, et "Jänese aastale" on täiesti võimalik piletit saada. Mingemingeminge! A ärme hiljem Juhan Ulfsaki pärast kaklema lähe. Ta on minu.

P.P.S. Seda meesteasja kirjutan ma homme.

"Aeglane tants oleks palju mõnusam, kui naistel oleks tissid selja peal."

See ja teised ehtsad soome peldikuseinaroppused siit. Noorem põlvkond mind ilmselt ei loe peale ühe helge peaga vurrulise. Muidu saaks testida minu värsket teooriat, et noored tallinlased ei oska soome keelt. Sest miks nad peaksid. Mina pidin selleks, et Soome telekat vaadata. Muud meie kodus suurt ei vaadatudki. Aga nüüd pole ju mingit vajadust. Noortel, ma mõtlen.

Omena päivässä pitää lääkärin loitolla, sipuli päivässä pitää kaikki loitolla.

Joulu on peruutettu, Joosef on tunnustanut.

Tegelikult läksin viikon virallista palindromia otsima, et meenutada õndsaid aegu, mil ma veel Radiomaffiat kuulasin. Leidsin ka. Sealtsamast. A ma ropemaid asju siia välja ei pane pairgast. Ega ma mõni siuke pole.

Natsia haistan suu auki Rikua uusnatsia haistan.

Siin on kah toredaid soomekeelseid roppusi. Tuju läks kohe heaks.

Kolme tuvi kohvik vol. 2. Tea, kas on asi leebes talves, aga täna kostis rõdult taas kahtlast kluugutamist - munejapaar jälle platsis. Mii õppis kohe hoobilt selgeks sõna "tuvi" ja issi pani jope selga, et järjekordne tuvibarrikaad meisterdada. Kui see ei aita, tuleb tal aga jälle külm õlu, raamat ja raadio ühes võtta ning tuvihirmutiseks hakata.

Juuni 2005

Sa püha müristus - meie rõdu pole mitte tuvide peldik, vaid lausa kinnisvaraarendusprojekt, Tuvi-Tiskre! Avastasin just rõduseina äärest tuvipesa, mis ilmselt on usinasti tänase päeva jooksul kokku kantud. See seletab ka nahaalset lindu, keda ma pidevalt minema peletama pidin ja kes lendles ringi, oksake nokas. Ja see polnud mitte oliivioksake, vaid pesamaterjal. Mina veel mõtlesin, et vaene tuvi, tal on vist oks nokka kinni jäänud. Oh seda naiivsust! Minupoolset ja temapoolset. Milline tuvi ehitab pesa inimeste maja teisele korrusele?!Kas pesapunumisega pole mitte hiljaks jäädud? Tarmo avaldas küll lootust, et seaduslik naisuke on tuvi välja visanud ja too tegeleb nüüd Pino moel bachelor-pad'i sisustamisega. Aga ei, märkasin rõduesisel juhtmel istumas KAHT lindu, üks väiksem ja teine suurem. Ausalt öeldes oli üsna hale neid kogutud oksi üle rõduääre välja visata, aga mis liig, see liig. Õnneks polnud sinna veel midagi munetud.Punun pesa endale nagu tuvilind ...

Dziisös kraist, ma ei usu oma silmi - minu rõdul on tuvimuna. Help!

Update: Tarmo tuli ja viis muna minema. Kaks lollikest jäid naabri akna peale vahtima. Mul on tõelised süümepiinad. Cradle-snatcher. Aga ei saa ju niimoodi! Homme sõidame Tartusse ja pärast on rõdu täis munetud.
Update 2: The Dove Strikes Back. Tuleb tuvi ja võtab sisse munemisasendi. Üritame teda ventilaatoriga eemale peletada. Ei midagi. Cue: tänapäeva mehe võitlus tuviga aka "Inim-hernehirmutis asub tegutsema". Võitlusvahend: põrandaharja vars. Abivahendid: Mirjami tool, raamat "Hitler" ja õlleke.

Tuvipeletamisaktsioon kujunes mõnusaks rõdul istumiseks, mida pikkisid lindude etteasted. "Hitleri" hirmutamiskoefitsient oli paraku nullilähedane. Tuvisid raamatuga vehkimine ei morjendanud ja korra sain pihta hoopis mina. Suurem efekt oleks olnud ilmselt Annabellal, mida hüsteeriline Mirr tänapäeva meest tuvitaplusele kupatades talle pihku toppis.Kui õhtu kiskus rõskeks, tuli inim-hernehirmutis tuppa sooja. Suure südamevaluga loobusin plaanist talle kella neljaks äratuskella panna, et tuvivahti jätkata ;)

Hommikuks polnud õnneks midagi juurde munetud, aga keskpäeva ringis algas tiivuliste pealetung uue hooga. Tuli püstitada barrikaad kirjutuslaua juppidest, mis poolteist aastat on rõdul vedelnud ja mille funktsioon lõpuks ometi selgus. Nii moodustuski rõdule kena kaldtee, kuhu isegi loll tuvi munema ei tohiks kippuda.

Mis on selle loo moraal? Ole oma unistustega ettevaatlik, sest need võivad täituda. Sest 18. mail kirjutas Triibik: Aga oravapoegi pole ma elu sees näinud. Tahaks küll. Nagu ka tuvi- ja varblasepoegi. Mõtlen vahel, et kus küll nende pesad on ja mida nad seal teevad.

Vaat nüüd siis olekski teada saanud.

Pedagoogiline etüüd.

Mirjam korrutab diivanil: "Miina kord on ... Miina kord on ... Miina kord on ..."
Emme: "Miina kord on õlle järele minna."

Täna on armas naistefilm telekas, "Bella Martha". Parim kombinatsioon: armastus ja kokakunst. Kombinatsioon "armastus ja raamatupood" on muidugi kah hea, nagu eilne film näitas. Eks ta oli ikka tublisti imalam kui "Itaalia keel algajatele" (vaatasin nüüd, et Peter Bradshaw Guardianist lajatas ainult ühe punkti), aga ikkagi tore.

Kahetsen natuke, et ei ostnud kunagise kooli lähedasest lukskaltsukast tikitud lilledega sametsalli. Iga teine kord oleks vist ostnud. Aga kuna olin just ühe tühise lukuvahetuse eest pidanud maksma 200, täpsemalt 201 krooni, siis mõtlesin, et kuskilt peab kokku hoidma. Pealegi hoidis müüja mul silma peal ja ajas mind närvi. Mis ma, kurat, tulen tema meelest kaltsukast varastama vä? Mina, hunnitu punasekirju karvamütsiga ebamaine olend?

Eks ma muidugi järgmine nädal satun jälle sinnakanti. Vaatame seda asja. Salle on mul muidugi vähe. (Lugeda iroonilise ininaga.) Sain eile öösel valmis oma ideefiksist, sinisekirjust Cocooni tupsununnulõngast salli. Aga see ju ei sobi ühegi mütsiga, türkiissinisest imekotist rääkimata. Annad sõrme ...

Käsitöösse on mul samasugune suhe nagu kokandusse. Vahin lõngu, silmad peas põlemas, sunnin Tarmot vaatama nunnude kudumite pilte, aga palju kärä, vähe villa. Tegelikult ei meeldigi mulle enamik kootud asju. Ja mul hakkab kampsuniga alati palav. Higi voolab mööda selga, kampsun aurab ja tuju hävib. Teisalt vahin retsepte, silmad peas põlemas, kujutlen ette kuivatatud puraviku risottot a la Imre, soetame isegi vajalikud ained - ja nädalavahetus ongi möödas. Küpsetisi kah teha ei saa. Ühel on siin kõrge kolekas ja teine kah ei taha paksemaks minna.

No ma ütlen.

Kui laps räägib, on kana mõtlik.
Taebla

Selle bloogi üks komm oli selline.

Magus.

Keegi sattus hiljuti minu bloogi otsinguga "hellitus sõnad naistele"! Mitu korda on tepsinud ka otsing "kotiporno" ja "Mirtel Pohla alasti". Alasti Mirtlit siit paraku ei leia ja kotipornost rääkisin paraku eesti, mitte soome keeles.

Nutt jäi ajutiselt pidama, aga tükk aega kulus. Üritasin rääkida, et näe, martsipanist päkapiku sõid sa küll vähimagi kahetsuseta ära. Ja need karukujulised krõbinad, mis ma täna ostsin, neid sa sööd ju praegu ludinal.

See oli viga. Krõbinad väljusid nutu saatel suust. Kui hea, et ma eilsest vasikahakklihast pikemalt rääkima ei hakanud. Või viineritest. Emadelt peaks nõudma psühholoogikraadi. Vähemaga tänapäeval vist läbi ei saa.

Tänu Vardamoori vahendatud testile sain teada, et maitsen nagu praekana. Väga meeldiv võrdlus. Ma sulan suus ja mul on krõbe koorik. Ja olen hõrk ja rasvane. Jep, that's me.

Õhtu on olnud sama õdus kui kanapraad. Istusin köögis ja lugesin laupäevaseid lehti, taustaks Vikerraadio ning Jaak Jõerüüdi ja Viivi Luige meenutused Itaalia elust-olust. Kuulan raadiot haruharva, aga selle leidsin lausa kavast. Sain targemaks ka. Itaallased tõmbavad isegi talvisel pärastlõunal luugid ette ja tegutsevad toas lambivalgel. Ja kannavad isegi talvel siseruumides päikeseprille. Päikesetõrje on nii veres. Ja prouhenid kannavad isegi suve hakul vanast harjumusest paksu kasukat. Ja vanurid on hinnas.

Heh. Telekast oli multikas "Lumememm" ja nagu ma kartsingi, sulas lumememm lõpuks ära ja Mirr jäi väga kurvaks. Ka minu lohutus, et muidu ei tuleks ju suve, ei mõjunud. Ka see mitte, et meil on kodus universaalne lumememm nimega Või, kes ei sula ära ja keda võib kasvõi suvel välja võtta. Nutt jätkub.

Aga mina, alatu, mõnulen endistviisi mõttest, et täna on telekast "Pollarid" - film, mida vaadates ruigasin 2004. aasta augustis nii kõvasti, et lootsin sünnitama minekut. Sünnitama küll veel ei hakanud, aga märksõnad "parukas" ja "mets" ajavad mind iga kell puksuma.

Ja veel üks tore asi: viimaks ometi on ilmumas Baricco "Novecento" tõlge, mille puhul Uus Vana Teater mängib seda etendust lausa tasuta. Tükk oli tore ja film ka.

Nutt jätkub.

Mii andis täna Mirrile vastu näppe laksu. Üritasin Mirri virinat ennetada ja ütlesin: "Tee veel Mirjamile patsi." Mispeale Mii hakkas pead kratsima ja läks riiuli juurde. "Lalli! Lalli!" Selle riiuli peal on meil tavaliselt kamm ja vahel ka patsimummud. Pallid, see tähendab.

Nüüd on dilemma. Jube huvitav raamat pooleli, aga tähtaeg homme ja rampsist manitseti, et ärgu ma pikendagu, nii uus raamat. Mu süütus peas tekkis kuri plaan nädalavahetusega läbi lugeda ja nädala algul, kõrvad lontis või siis vastupidi, ilme nagu inglil, ära viia. Kui aega oleks, saaksin juba täna läbi, sest kiri on suur ja lugu põnev. Aga vaevalt. Kuidas käituksite teie, kallid lugejad?

Artikkel ühest kirjandusnähtusest. Ja ühe muusikanähtuse video. Tõsi ta on, et hääl meenutab veidi Demis Roussost, nagu poola pani vana-aastaõhtul märkis. A plaat on tõesti hea, kuigi igaühele ei pruugi meeldida.

Küll ma olen tühjaks imetud.

Tarmo käitus täna eeskujuliku mehena. Kui ütlesin Keskhaigla naistekliinikusse teed juhatades, et pöörata tuleb enne litsimaja paremale, siis ta ütles: "Kust mina tean, kus see litsimaja on." Ja kui hakkasime autost väljuma ja kõrvalautot piiksutas keegi blond pikkade juustega tšikk, ütles Tarmo, et mingi vanamoor. Õige.

Aga Inale palju-palju õnne esimese jaanuari poisi puhul! Ta oli nii nunnu, et ma ei jõudnud teda ära vahtida. Iseäranis nunnu oli kõrv. Ja piisikesed krimpsus nahaga sõrmed. Nämma.

Kuusk oli meil öko. Prügikasti kõrvalt leidsime jõuluõhtul. Mirriga. Rookisin rontidest puhtaks ja pistsin vaasi. Munad sai kah külge.

Ja jõuluööl kadus mu imekaunis baklažaanililla pesu, mis jõuluvana toonud oli. Täielik jaanika paanika. Terve esimese püha otsisin. Leidsin linasest kotikesest, mille sisse oli pakitud teine jõulukink. Ei olnud päkapikud mu pesu minema tarinud ega selga pannud, ei olnud. Puhh.