Uhti-uhti uhkesti, viisk see sõitis Viljandi. Põie ja õlekõrre rollid on veel jagamata, aga küll me tee peal otsustame, et kes on kes. No kuna Mirr on võimeline kempsus käima umbes kaks korda päevas ja on minust oluliselt kõhnem, siis jääb vägisi mulje, et minu kanda on põie vastutusrikas roll. Viisk on sohver.

Miinale tuleb ka osa leida. Miina on hüva nõu, kes kallis tõest.

"Emme, kajakal on hallid plätud!"

Just nimelt. Ja kui Mirr oli veel pisike, ei saanud me tükk aega aru, miks ta kajakaid tipsideks nimetab. Siis äkki koitis, et need musta näoga naerukajakad on tõesti teletups Dipsy moodi.

Aga maja ümbruses elavad küll täielikud jubedikud. Suured nagu haned ja röögivad hirmuäratava häälega. Eriti just kell viis hommikul või siis, kui ma rõdul Miid magama üritan panna.

Rõdul näeb toredaid asju. Ükspäev üritas üks tädike kojamuti kõrvitsakarva krantsile lutsukommi anda. Koer limpsas korraks ja lasi maha kukkuda. Tädike tükk aega üritas, aga tulutult. Siis pakkis kommi paberi sisse tagasi ja pani kotti.

Eile lasid ühed poisid oma koeral liumäe trepist üles minna ja siis alla lasta. Koer tegi kõik puiklemata kaasa.

Vahepeal elasid meie majas kass, kes oskas liumäest üles minna, ja koer, kes oskas alla minna. Või oli see vastupidi.

Turult tasub osta lilli ja tilli, kapsast, kaltsu ja kassipoegi.
Turult ei tasu osta Tere piimapudingit, sest see võib osutuda kõvaks rõveduseplönniks. Nagu juhtus meie peres. Bestbifoor muuseas ei olnud veel käes.

Elan paigas, mida mõni liigitab juba Kopli alla, aga mina nimetan ikka kangekaelselt Pelgurannaks. Koplis käin ainult äärmise häda sunnil, sest see rajoon mõjub mulle rusuvalt. Ausalt. No nii, täna oli siis käik postkontorisse. Algus oli paljutõotav - Pelgulinna Selver kerkib mühinal, septembris vist lausa avatakse. Tore.

Postkontoris jälgisin kaastundlikult, kuidas õpilane minu pakki saata pusis. Ma ei ärritunud ka vaatamata sellele, et oli jube palav, higi tilkus ja pilt hiilis tasakesi tasku poole. Ma ei öelnud välja ka mõtet, et kui tal vähem sõrmuseid oleks, vähem maitsetuid hõbesõrmuseid, siis läheks töö ehk kiiremini. Ma olin leebe ka siis, kui tema silmist paistis "Houston, we have a problem" ning tagaruumist toodi ärritunud proff soga selgitama. Ja see kestis kaua-kaua.

Õnneks taipasin eeskojas, jõledas koplilikus eeskojas, mulle antud tshekki lugeda, mida ma tavaliselt ei tee. Rootsi asemel oli sihtpunktiks märgitud Saalomoni saared. Saalomoni saared! Debiilsus. Sain 11 krooni tagasi ja elutarkust jälle juurde. Et tuleb ikka mujal käia. Kuigi postkontorid on vist igal pool ühesugused.

Kuritegelik oleks oma tiramisuretsepti avaldada, sest see on tapvalt hea. Nii et tahtjatel jääb vaid üle loota, et ma olen tõesti nõnda tõesti nõnda lahke ja pakun seda oma sünnaril. Ega väga kaua ei peagi ootama.

Mõnda torti sööd ja pärast kahetsed. Söömata ju ka ei saa jätta, see oleks loomuvastane. Aga sellesinatse tiramisuga on iga saadud pekigramm oma hinda väärt.

Ääremärkusena ja lohutuseks olgu öeldud, et Triibiku-nimeline kommidieet on hakanud funktsima nii, nagu Issand Jumal on kommid funktsima loonud. Kilod mitte ei kahane, vaid kasvavad. Tiramisu muidugi võtab magusaisu ära. Kilu tahaks. Või siis äärmisel juhul Statoili rummikooki.

Taastanud tiramisuga oma koha domestic goddess'ide seas, võtan ette projekti nimega "zhelatiin". Ei ole meil zhelatiiniga teineteisemõismist. Kord ei tarretu, siis tõmbab jälle klimpi. No seda Santa Maria Deli topsikut vaadates pole muidugi ime, et mu katsetused on seni aia taha läinud. Sest sealne instruktsioon on täielik jama. Aga eks ma proovin edasi. Täna näiteks oli Matilda kohvikus sulnis lõhetort ... Soolased tarretised on kah toredad.

Röhh, ma ütlen, röhh. Homme peaks sooritama kamikazeliku hüppe Kopli turule ja täiendama puu- ja köögiviljavarusid.

Only Irish Coffee provides in a single glass all four essential food groups: alcohol, caffeine, sugar, fat. - Alex Levine

Selle tarkusetera leidsin imekaunist toidubloogist, mida nüüd uurima asun. Ei tea, siin on ikka liiga palju reklaami ...

Rõõm kuulda, et maailmas teisigi matuse-junkie'sid leidub. Arvasin, et mu isa on ainuke. Alati, kui paps ütleb telefoniga rääkides: "Ah sa saabas", on selge, et järjekordne spordiveteran on Looja karja läinud. Siis võetakse kapist valge särk, lõhnastatakse end tugevalt, haaratakse poest üks nelk, sest rohkem ei täi osta, ning minnakse matustele.

See on oivaline suhtlemis- ja joomisvõimalus. Ning võimalus näidata, et Benn kikib ikka veel ässi, sellal kui teised bakitit kikivad.

Titt on täiesti emasse - ajakirjasõltlane. Nii kui mingit ajakirja näeb, hakkab korrutama "tita-tita" ja tahab kohe vaadata. Paraku on see vaatamine võrdlemisi karmikäeline, nii et titade tükid taga.

Jah, miks mitte minna folgile juba neljapäeval ja tulla siis näiteks laupäeval tagasi. Perekondlik situashuun nõuaks sellist käitumist. Ja mul on võrdlemisi ükskõik, kes esinevad - oleks aga ilus ilm ja lapsed rahulikud.

Walken thinks it would be great if actors had tails. "A tail is so expressive. On a cat you can tell if they're annoyed. You can tell whether they're scared. They bush their tail. If I was an actor and I had to play scared in a movie all I'd have to do is bush my tail. I think that if actors had tails it would change everything."

Christopher Walkeni intervjuust Independentile.

Kui mul oleks saba, siis mu saba oleks täna võrdlemisi sorgus. Sorus. Saba sorus, nina norus.

Aga läheb üle. Kõõõõõõik läheb mööööööööööda. Väsind olen lihtsalt.

Hea ikka, et just Andres Aak tundis endas kutsumust naisterõivaid kanda. Piinlik, kui see oleks näiteks Bonzo olnud.

Iga kord, kui leian end jogurtit otse pakist kulistamas või konservvirsikut kahvli otsast kugistamas- miskipärast juhtub see õhtuti, eile näiteks (virsik), üleeile ja üleüleeile (jogurt) -, niisiis, iga kord, kui leian end köögist midagi tseremoonitsemata mugimas, meenub mulle Iir Hermeliin, kes väitis, et ta pigem sureb nälga, kui et teeb endale midagi nii prostat nagu üks vorstivõileib. Ka Eesti Naisest võis lugeda, kuidas Iir läheb kasvõi taksoga kaupsi hiina kapsa järele, kui tal hiina kapsa isu on.

Ma lihtsalt ei jaksa elukunstnik olla. Söögi alal. Mis sest, et ma jumaldan hõrgutisi. Aga hall argipäev seab rütmiks viinerikaste-hakklihakaste-kanakaste-viinerisupp-hakklihasupp-kanasupp-kalasupp-juustusupp, sest muud Mirr ei söö. Ja mul pole jõudu endale eraldi toitu vaaritada. Noh, suine aeg, ega midagi suurt ei tahagi. Eh, mis ma valetan, kui keegi pakuks, vitsutaks ikka võimsa seaprae sisse. Aga jah, söök peab olema 1) Mirri meele järele, 2) kiiresti valmistatav, 3) mitme päeva peale. Nüüd on lisandunud ka tingimus, et Miinagi peaks seda taluma.

Kui ei talu, siis soovitus rubriigist "Miina gurmee": kui kana, kartul ja soust sisse ei lähe, siis tuleb see läbi segada õunapüreega. Rõve, aga funktsib.

Nädalavahetuse sünnipäevaürituseks plaanin siiski tiramisut. Ja veel ei suuda ma kunagi peast heita seda puuvilja- ja proseccotarretist, mille retsepti ma nami-namist leidsin. Kui teen ja untsu ei lähe, annan teada.

Kui aega on vähe, sobivad kõige paremini sellised raamatud, mida saab jupikaupa lugeda. Näiteks OPi kogumik või jõleda kujunduse, kuid sümpaatse sisuga "Seitse meesnäitlejat". Näitlejate kujunemislood on üldse mõnusad. Kasvõi Toomas Suumanni lapsepõlvemälestus sealtsamast raamatust. Et kuidas lugemaõppimine reaalsuse ja fantaasia segi ajas:

Mäletan, et tulime ühe lasteaiakaaslasega koju. Olin kuskilt raamatust lugenud, et on olemas sellised loomad nagu elevandid, ja ma rääkisin Antsule, millised elevandid on. Temal seda raamatut kodus ei olnud, ta ei osanud lugedagi. Siis ma ütlesin, et mul on kodus selline elevant. Suures elevuses tahtis ta minu juurde tulla ja seda looma näha. Siis ma selgitasin, et see elevant on puust ehitatud, tema sees saab olla ja teda saab kangidega juhtida.

Kui ma seda rääkisin, siis ma olin ise ka juba kindel, et elevant on mul kuuris olemas. Ants oli tohutus vaimustuses ja mina samuti. Me tegime plaane, kuhu me selle elevandiga nüüd kohe-kohe läheme. Siis me jõudsime minu juurde, ma võtsin kuuri võtme ja läksin kuuri - loomulikult seda elevanti polnud seal. Seejärel läksin ema juurde ja küsisin, et kuhu mu elevant on kuurist viidud ...

Mul ei jäänud muud üle, kui andsin Antsule oma väikese kummist elevandi ja käskisin teda kasta. Et siis kasvab ta suureks. Ta jäi seda lugu muidugi uskuma. Ja mina omakorda olin tohutus segaduses, sest ma ju teadsin, et mul on see elevant ...

Being gay was a bit like the Olympics: it disappeared in the ancient times, and then they brought it back in the twentieth century. (Hornby "A Long Way Down".)

Hea tsitaat, aga ikkagi jätsin pooleli. Aega on nii vähe, et tuleb kõvasti valida, mida loed. (Sry, Lumi ...)

Ja Sandra Bullock abielluski Solvangus!

"Muinasjutt tulipunasest tossukesest" on paslik pealkiri laupäevale. Ostsime Tarmole sandaalid ja saime kingituseks valida poole summa eest jalavarje. Mina sain tulipunased tossud ja Mirr nuiamise peale roosad sädelevate kivikestega rihmikud, kaunis maitsetud, aga õnneks veel mitu numbrit suured. Proovin tosse aeg-ajalt jalga, eputan nendega peegli ees ja sätin toas aukohale. Null krooni. Ilus.

Aga enne seda käisime veel lõbustuspargis. Minust on saanud ehtne emm, kes pigistab taevasse tõustes silmad kinni ja klammerdub käsipuu külge. No väike liialdus, aga ikkagi. Ma nii mäletan, kuidas ma ei saanud kuidagi aru, miks mu ema Pärnus kuradirattal kartma kukkus. Vahtis kramplikult rooli, millega ma taevalaotuses gondlikest keerutasin. Ja varsti olen ise samasugune. No ei ma lind, ei ole. Kui, siis ehk väga madala lennuga lind. Kana.

Mis tuletab mulle meelde kahe aasta tagust vahejuhtumit Linnanmäel, kus mind lastekarusselil kana seljast ära aeti. Rocca-al-Mares kõõlusid teismelised paarikesed mänguhobuste seljas nii mis tolmas. Noh, don't get me started turvalisuseteemal. Seal, kus välismaal hoiab inimest karusselli küljes raudkang, on meil mingi määrdunud nöörinarts, mis on seal ainult ilu pärast. Kasu poleks temast mingit.

Ma ei saa aru, kuidas Tarmo seda teeb. Tema saab Miina rõdul viie minutiga magama, mina kääksutan seal vähemalt veerand tundi, ja seda saadab õudne ulgumine.

Tänane töö tehtud ja Mii magab. Jumalik. Sest viimastel päevadel olen end leidnud olukorrast "Mii röögib ja ei jää magama, Mirr tahab, et ma teeksin talle paberist kübara, aga kuidas, KURAT, ma teen, kui töö peab tunni aja pärast valmis saama?!". Pluss see leitsak, see leitsak.

"Külili" oli ju täitsa tore, aga ootasin haibi mõjul enamat. Kõige naljakam oli ikka see, et tegevus hargnes Californias paigas nimega Solvang. Ei, veelgi naljakam tundus mulle sõna "hoorapurikas". Ja see, kuidas paks kuri alasti mees vatsa vappudes autot taga ajas. Jah, ropptriibikule andke ikka selliseid nalju ette.

Käisin kirjastuses, mida peatoimetaja võrdles põrguga. Noh et põrgulikult palav. Mulle tundus see küll paradiis. Raamatud-raamatud-raamatud, ja mitte ühtki last ega sugulast. Allikaveeautomaat koridoris. Ise koristama ei pea. Oleksin tahtnud laua alla pesa teha.

Bloog "Saladused isetehtud kaartidel".

Ah, mis ma ikka salgan, et kook tuli veidi toores. No ütleme, et seksikalt krõmpsuv. Aga mitmest retseptist kokkuklopsitud põhimõttele võib täitsa truuks jääda: muretaignast põhi, sinna riivida halvaad, peale rabarbritükid ja kõige peale maitsestamata jogurt, mis on siiski maitsestatud suhkru ja kaneeliga ja segi löödud paari munaga. Mina, kes ma kunagi küpsetiste alal riskantseid rikoshettisid (kui laenata vanameistri sõnu) ei tee, olen enda üle siiski uhke.

Aga tänase kuuuuuuuuuuumaga oli kõige parem siiski arbuuuuuuuuuuuuus.

Preilid olid nii kenad ja võimaldasid mul täna mulla alla minna. Küll oli hea osa. Aga Menakene kangesti kondine ja Rachel Griffiths näeb kuidagi vana ja väsinud välja. Tema poja nimi on paraku Banjo, mis ei näita teda just kõige paremast küljest.

Jajah, siia ongi paras panna tsitaat värskest pereajakirjast:

Kuidas Eglyd Marion ja Lotta Lizbeth endale nime said?

[...]
Kui esimene tütar sündis, soovis Kaja asja huvitavamaks teha ja valis kaks nime. Marion tundus hästi Eglidi juurde passivat ja et põnevam oleks, kasutas ta viimases y-tähte. Enda nimi tundus Kajale liiga tavaline, oma laste puhul tahtis ta teha teisiti.
Teise lapse sündides meenus mälusopist Liispet, mida Kaja püüdis z-i ja h-ga kaasaegsemaks teha. Et aga esimesel tütrel oli kaks nime, ei saanud ka seekord teisiti. Lotta nime soovitas sõbranna.

Kui hirmus magusaisu ei anna õhtuks järele, vaid kella 23ks võimendub, siis ei jää muud üle kui ahi hakkama panna. Kui mul poleks olnud säästärist ostetud muretainast ja rabarbreid, ega ma siis poleks viitsinud. Aga nüüd tuleb köögi poolt häid lõhnu ja veinitilk on kuplisse hakanud. Elame, näeme, mis välja kukub.

Lihtsalt väljavaade Norikot rabarbrikoogi saatel vaadata tundus nii kohutavalt ahvatlev. Ja see on puhas egoism, mitte "mees tuleb varsti töölt, teen talle midagi head". Sest Tarmo nii hilisel ajal enam ei maiusta. Mirrist ärme räägimegi. Miina on ilmselt ikka meisse, õgarditesse. Ampsab rõõmuga uusi asju, näiteks rummikooki või halvaad. Maasikaid sööb oma nelja hambaga kohe ludinal. Aga tänaöine koogike on puhtalt minu rida. No ütleme, et õige riimi leidmise puhul. Ja üldse, elus olemise puhul (jõudsime täna Stromkale just siis, kui kedagi juba enam ei elustatud.) Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka jne.

Kui ma eile Stroomi rannas esimest vesipiipu nägin, ei uskunud ma oma silmi. Teist nähes mõistsin: see on trend.

Jee, lugu "Kontori" Ricky Gervaisiga tema uuest sarjast.

Kui minust midagi kuulda pole, siis järelikult ei istu ma kodus. Seljataga tore nädalavahetus. Laupäeval "Eebenipuust torn", mis oli küll täiesti keskpärane, aga pakkus võimalust kodust plehku pista ja Lagedi mõisa hoovis Anni Arro pakutud oliive ja maasikaid nosida. Täielik anomaalia: toidulaud tühjenes jube kiiresti, aga veinipudelid püsisid täis. Ebaeestlaslikul kombel võtsin kokka isiklikult tänada.

Anni Arro valitud arbuusilõik maandus mu elu edetabelites arbuusi arvestuses teisele kohale. Vankumatu liider on külmkastist võetud viil, millega mina ja mu ema end kosutasime pärast vintsutusi tulikuumas Firenzes. Eh, olid ajad. Odavreisid.

Eile oli lausa perfect day: õdus söömaaeg Paadis meeldivas seltskonnas (Mii magas lainelaksu saatel) ja väike poodlemine Ülemiste keskuses. Kultuura eest, mis samuti minu perfektsesse päeva kuulub, hoolitsesin sedapuhku ise, parandades kella üheni öösel oma käsikirja. Aga valmis ta sai. Tagumine aeg, sest homsest algavad juba uued tööd ja toimetused. Ausalt öeldes istun sellise ilmaga meelsasti kodus. Ei ole minust päikese käes praadijat.

Maasikaid tahaks.

Tuleks kuidagi poolduda või punguda. Praegu peaks mind olema neli. Üks töötab arvutis, teine mängib Mirriga poodi, kolmas söödab Miinat. Ja neljas paneb ukse rahulikult kinni ja läheb ära linna peale ilulema. Üks erisoolamina võiks veel Tarmo jaoks olla, hea õlle kõrvale hammustada.

Potipõllundusprojekt edeneb. Aed-võõrkapsas kiigutab oma võimsat pead, basiilikud sirguvad silmanähtavalt ja mõnel koriandritaimel on seemnest müts peas.

Tühja sellest, et toimetaja hääldab Fowlesi ja Nike't valesti ega ole kuulnud midagi Beastie Boysist ega "Daddy-Long-Legsist". Enamik parandusi on äärmiselt asjakohased ja lausevärdjatest on päris mõistlikud asjad saanud. Aga no ma ei suuda kirjutada iiri kohv suure I-ga! Ei suuda!!!!! Aafrika sall, hea küll, olgu seal siis suur A, kui ta nii väga tahab. Aga iiri kohv ja hiina köök ja mulgi kapsad ja ... Ma olen ikka vana kooli esindaja. Käsi kohe tõrgub.

Siis veel joonealuste küsimus. Huvitav, kas tarka lugejat ärritab, kui joone all on seletatud, kes oli Jesse Owens või Maurice Chevalier? Kas tark lugeja arvab, et teda peetakse lolliks?

Update: nojah, säästukas käies tuli geniaalne mõte, et mulgikapsad kirjutatakse vist üldse kokku. Tõlkija või asi. Asi.

Mirr Scooby-Dood vaadates: "Onju, emme, et kõik lõpeb hästi? Isegi elu lõpeb hästi?"

Oeh.

Ja järjest paremamaks ja paremamamamaks läheb. Üks siin suvatses rõdul ainult viis minutit magada. 20minutilise kääksutamise peale. Järgneva pooletunnise kääksutamisega (lõbustusvahendid: Stiil ja aed-võõrkapsa söömine harvendamise eesmärgil) läks nutt nii suureks, et halastasin naabritele ja kobisime ära tuppa. Söötmine ei toonud oodatud tulemust. Ühel hetkel, kui Mii hakkas lootusrikkalt seletama "õde-õde-õde" (Mirr oli esimest korda üle mitme kuu üle õue vanavanemate juures) ja tema vähesed juuksed olid kõrva tagant õrnalt turris nagu Ernesaksal, hakkasin nutma. Et nii armas ja samal ajal endast nii kahju. Aga Mii hakkas selle peale naerma ja ma ise ka.

Eks me proovime edasi. Tao endale pähe: vanemahüvitis, vanemahüvitis, see ongi selleks, et sa ilusti vastu peaks ja liiga palju haltuurat ei teeks.

Oh ma vaene Kopli liin. Ärgata peavaluga teadmisest, et reedeks on vaja 500leheküljelise käsikirja parandused sisse viia ja teha seda kahe lapse kõrvalt, kellest üks ripub virisedes konstantselt arvutitooli või minu jala küljes ning teine kipub Stromkale. Kuid teistel on palju hullem - Guardianis kirjutab kahe teismelise autistliku poja ema, kuidas nende majas elukene käib.

Aga kui "tadaa" kõrvale jätta (no miks ma peaksin ta kõrvale jätma - kõik läheb arvesse!), on Mii esimene sõna "õde", nagu ma omal ajal ennustasingi. Sest suur õde on meil a ja o ning tema tuba igapäevaste, ei, igaveerandtunniste palverännakute sihtpunkt. Ja kui Mii kuuleb Mirri kuskil askeldamas, siis hakkab kohe korrutama "õde-õde-õde". Issi on "iss" ja mina olen loomulikult "tiss". Õigemini "sss", mida susistades tuleb mulle, pea ees, dekolteesse sukelduda.

Täna tuleb raamatud rampsi tagasi viia. Kõigepealt tuleb nad muidugi üles leida. Almodovar on kindlas kohas, pesukausis, aga Bradburyt, mis eila veel kuskil vedeles, ei leia ega leia.

Tervitused sm Mudabuldajevilt! Kes vene keelt mõistab ja lugeda viitsib, saab naerda.

реальные абоненты одного московского сотового оператора:
Лиц.счет Абонент2862122 Чернописька Валентина Ивановна
3812070 Чернопис Алексей Геннадьевич1938601 Сукасян Размик Аршалуйсович3039374 Не Хуа1291881 Хэнь БО Хуй3134405 Пипусь Владимир Ильич3735316 Квак Александр Александрович607469 Бух Вадим Игоревич5197804 Сало Владимир Викторович4889506 Башмак Марина Робертовна3414043 Конец Светлана Владимировна1825912 Усышкина Ирина Ивановна1364561 Стрем Вера Михайловна1128464 Ботомумхуев Валентин Викторович3627402 Кукарека Андрей Васильевич2656734 Энгельс Георгий Александрович5193445 Шкет Тамара Вячеславовна4332581 Сосков Виктор Алексеевич331743 Недорезов Олег Георгиевич5959931 Клячин Александр Артамонович3788470 Какин Николай Васильевич2514104 Педик Василий Дмитриевич3203907 Фак Олег Александрович7964582 Лысый Лев Леонидович3563431 Пидоренко Александр Александрович1062259 Голубой Вячеслав Юрьевич3580130 Маркс Владимир Арнольдович4318801 Ленин Владимир Евгеньевич5610223 Жирный Александр Николаевич7657046 Хорек Ирина Игоревна7097783 Дикий Александр Алексеевич4461908 Тупицын Андрей Викторович7236282 Мясник Кирилл Сергеевич3209213 Задов Дмитрий Яковлевич7851410 Попа Алена Лариковна6351016 Косяк Виктор Григорьевич515047 Мудин Сергей Иванович1646478 Пипкин Игорь Анатольевич7645716 Торчок Аркадий Геннадьевич7079978 Сучок Елена Анатольевна7333624 Пупкин Геннадий Гурьевич5719602 Жмурик Василий Иванович7032234 Корова Антонина Сергеевна5057232 Коза Галина Денисовна5165418 Лох Евгений Николаевич1401060 Пацан Леонид Николаевич1116251 Поц Евгений Владимирович6576808 Жадина Менжамал Улуткумовна5956678 Собака Валерий Викторович1527412 Крыса Валерий Корнеевич6969409 Мышь Александр Максимович2271042 Блоха Александр Иванович5048910 Таракан Сергей Александрович3836767 Клоп Федор Егорович4980680 Пук Михаил Борисович5863765 Кака Халил6188473 Жлоб Иван Антонович6314942 Спартак Андрей Николаевич388404 Дурак Дженгиз3042596 Пиденко Виталий Вадимович5502781 Звездюк Альберт Валентинович6933099 Штопор Андрей Иванович5172732 Страх Виктория Петровна1246370 Конь Галина Игоревна7636224 Хряк Артем Иванович469959 Чушка Василий Дмитрий285693 Мао Борей Рот2184251 Писько Галина Ивановна5479480 Легавый Роман Николаевич5397429 Стукач Роман Николаевич7034240 Слон Михаил Сергеевич2651250 Бочка Валерий Григорьевич2028200 Барбос Василий Алексеевич2156964 Гроб Вячеслав Анатольевич5626417 Прикол Олег Витальевич1448215 Звездун Константин Иваович7767265 Безумный Андрей Михайлович6467445 Стручок Светлана Васильевна6179416 Шит Руслан Иванович5539128 Хохол Александр Владимирович271857 Бакс Павел Васильевич2544417 Бычок Алексей Федорович6111237 Кобель Виктор Анатольевич4088528 Манда Николае Васильевна1059054 Курица Андрей Васильевич267071 Утка Вадим Иванович7851011 Жаба Валентина Афанасьевна588409 Халява Иван Иванович4939839 Червяк Александр Григорьевич3367088 Череп Анатолий Алексеевич2592691 Моржов Борис Александрович239443 [Пивняк] Владимир Леонтьевич1031509 Дуб Василий Сергеевич4009453 Троцкий Лев Константинович1767605 Гнида Николай Алексеевич2656226 Хам Константин Алексеевич2077707 Тормоз Павел Федорович4367013 Упырь Владимир Ильич8233033 Скотов Михаил Алексеевич6789931 Жопина Виктория Петровна6006642 Бляхер Мария Сергеевна3697243 Бляхарский Олег Анатольевич1495288 Пизнюр Александр Николаевич5048237 Пизюн Виктор Владимирович822048 Мудабулдаев Арсен Маулетжанович3762123 Хуйбукова Наталья Михайловна7869121 Шняга Анна Павловна4990670 Козел Александр Адамович7001201 Дебиляк Сергей Васильевич286037 [Урода] Оксана Андреевна

Nägin üksöösi unes, et mulle helistab George Michael. Mobla ekraanile oli kirjutatud "George Michael". Kusjuures polnud nii, et oo, George Michael helistab. Oli hoopis nii, et ahah, George, mis värk on. Ja siis hakkas Miina nutma ja unenägu sai otsa.

Ühel teisel ööl nägin unes, et Björk praeb mulle kotlette. Pani maitseks juustutüki ka sisse, nagu Maire Suitsu Eesti Naises õpetas. Ju siis Björk loeb kah Eesti Naist.

Eilse sünnipäevapeo kõrghetk oli Mirri popurrii kauneimatest jõululauludest. Täna tipnes pidu Tarmo vanima tütre Liisa tulise flamenkoga. Mirr pistis kah keksima ja minul, kes ma algul tagusin Mii prisketel kintsudel rütmi kaasa, hakkas seelik nii sügelema, et kargasin samuti jalule. Liisa tantsis kõige elegantsemalt, Mirr kõige kiiremini ja minul oli kõige laiem seelik.

Ja kui juba kõrghetked jutuks tulid, siis killuke Live 8-i teemalisest Guardiani kultuuribloogist.

7.45pm: Who'd've thought it - Madonna has a sense of humour. Her highlight of the day, she told the BBC's Jo Whiley after her set, was meeting Ricky Gervais, whom she so adores that "I told him I'd sweep his floor for him."
And what did Gervais say, asked Whiley.
"He said, 'Who are you?'" She giggled as she related this, proving that she's lived in London long enough to be able to laugh at herself. Good.

Juut küsib rabilt, kas laupäeval tohib langevarjuga hüpata.
"Hüpata tohib, aga langevarju avada ei tohi."

Aga tegelikult valmistume meie siin suuremat sorti sünnipäevapidustuste avalöögiks. Mis tähendab, et värskelt viiene Mirr on õnnitletud ja kingitatud (puhusin eile öösel "Plekktrummi" vaadates õhupalle, silm punnis) ning lisaks igalaupäevastele pannkookidele suutsin valmis küpsetada ka tordipõhja. No täielik domestic goddess.

Mida veel on vaja teha? See seapesa siin on vaja ära koristada. Mii pidubikiinidele kummid alla ajada. Preilide pidukleidid ära triikida. Miiga jalutamas käia (see väike ussipojuke magas ainult veerand tundi). Täna õhtul tulevad minu omad, homme Tarmo omad ja ülehomme on Riki-Tiki mängutoas laste läbu. Oeh, ma ütlen.

Kusjuures lisaks psühholoogilisele ja majanduslikule matsule oleksin Mirri sünnipäeva nimel äärepealt sõrmedest ilma jäänud. Ei raatsinud margi peale raha kulutada ja viisin ühe kutse ise kohale. Aga aeda valvav hundikoer võttis oma ülesannet tõsiselt ja kargas lõrisedes postkasti najale püsti. Köhmisin siis, saba jalge vahel, sõjaplaani pidama. Teisel katsel jalutasin Panso-kooli väärilise ükskõiksusega aiast mööda ja kargasin siis äkki postkasti juurde. Napilt jõudsin sõrmed ära tõmmata, aga kaart jõudis õigesse kohta. Jooksin itsitades minema.

Põnev elu on mul, pole midagi kobiseda.

Assa poiss, avastasin just, et olen autorihüvitusfondilt päris kena rahasüsti saanud! No nüüd pole mul tõesti enam midagi kobiseda. Olen Autor.

Ma kohe põhimõtteliselt ei lingi Kenderi bloogi aadressi, õelutsen ainult, et ta kirjutab Giuliani nime läbivalt valesti.

Tütarde emana tekib mul küsimus - miks meesshovinistlik Viru Poeg, mitte Viru Tütar? Nojah, annan endale aru, et nii falliline ehitis ei saagi tütar olla. Ent miks on poeg must? Kas vana Viru on Dave Bentoniga tiiba ripsutanud? Meenub lugu (võimalik, et linnalegend) rohelisest ärimehest M'ist, kes saabus Tartusse peresünnitusele musta südametunnistusega, sest tal oli Tallinnas armuke. Ent suur oli M'i üllatus, kui tema naine tõi ilmale ... neegripoisi.

Olen suurema osa elust Lumivalgekest Lumivalgukeseks kutsunud. Noh et mis vahet seal on. Alles hiljaaegu sain teada, et Lumivalgukeseks ristiti mu lapsepõlve lemmikkohupiim valgusisalduse pärast. Ja muinasjutus on ikka Lumivalgeke. Nüüd räägin õigesti.

Aga vendadeks Grimmideks kutsutavat ajakirjanduskateedris tõsimeelset tandemit Pullerits-Raudsaar.

Mii sai puldi kätte ja pani teleka käima. Mis kanali? Eks ikka Tiss-kaveri.