Oh ma vaene Kopli liin. Ärgata peavaluga teadmisest, et reedeks on vaja 500leheküljelise käsikirja parandused sisse viia ja teha seda kahe lapse kõrvalt, kellest üks ripub virisedes konstantselt arvutitooli või minu jala küljes ning teine kipub Stromkale. Kuid teistel on palju hullem - Guardianis kirjutab kahe teismelise autistliku poja ema, kuidas nende majas elukene käib.

Aga kui "tadaa" kõrvale jätta (no miks ma peaksin ta kõrvale jätma - kõik läheb arvesse!), on Mii esimene sõna "õde", nagu ma omal ajal ennustasingi. Sest suur õde on meil a ja o ning tema tuba igapäevaste, ei, igaveerandtunniste palverännakute sihtpunkt. Ja kui Mii kuuleb Mirri kuskil askeldamas, siis hakkab kohe korrutama "õde-õde-õde". Issi on "iss" ja mina olen loomulikult "tiss". Õigemini "sss", mida susistades tuleb mulle, pea ees, dekolteesse sukelduda.

Täna tuleb raamatud rampsi tagasi viia. Kõigepealt tuleb nad muidugi üles leida. Almodovar on kindlas kohas, pesukausis, aga Bradburyt, mis eila veel kuskil vedeles, ei leia ega leia.