Juut küsib rabilt, kas laupäeval tohib langevarjuga hüpata.
"Hüpata tohib, aga langevarju avada ei tohi."

Aga tegelikult valmistume meie siin suuremat sorti sünnipäevapidustuste avalöögiks. Mis tähendab, et värskelt viiene Mirr on õnnitletud ja kingitatud (puhusin eile öösel "Plekktrummi" vaadates õhupalle, silm punnis) ning lisaks igalaupäevastele pannkookidele suutsin valmis küpsetada ka tordipõhja. No täielik domestic goddess.

Mida veel on vaja teha? See seapesa siin on vaja ära koristada. Mii pidubikiinidele kummid alla ajada. Preilide pidukleidid ära triikida. Miiga jalutamas käia (see väike ussipojuke magas ainult veerand tundi). Täna õhtul tulevad minu omad, homme Tarmo omad ja ülehomme on Riki-Tiki mängutoas laste läbu. Oeh, ma ütlen.

Kusjuures lisaks psühholoogilisele ja majanduslikule matsule oleksin Mirri sünnipäeva nimel äärepealt sõrmedest ilma jäänud. Ei raatsinud margi peale raha kulutada ja viisin ühe kutse ise kohale. Aga aeda valvav hundikoer võttis oma ülesannet tõsiselt ja kargas lõrisedes postkasti najale püsti. Köhmisin siis, saba jalge vahel, sõjaplaani pidama. Teisel katsel jalutasin Panso-kooli väärilise ükskõiksusega aiast mööda ja kargasin siis äkki postkasti juurde. Napilt jõudsin sõrmed ära tõmmata, aga kaart jõudis õigesse kohta. Jooksin itsitades minema.

Põnev elu on mul, pole midagi kobiseda.

Assa poiss, avastasin just, et olen autorihüvitusfondilt päris kena rahasüsti saanud! No nüüd pole mul tõesti enam midagi kobiseda. Olen Autor.