Tartust tagasi. Piinlik tunnistada, aga see oli meie neljaliikmelise pere esimene ööbimine mujal kui kodus. Mii pidas end kenasti üleval, Mirr ka, ehkki kui ülejäänud seltskond nautis aeda kaetud hommikusöögilauas pannkooke toormaasikamoosi JA jäätisega, hakkas ta porisema: "Ma ei taha enam Tartus olla, lähme koju Eestisse."

Kui me Miiga kell seitse hommikul kahekesi üleval toimetasime ning endale tegevust otsisime (loosi läksid kenasti kõrisev kassitoidukarp ja akvalang), murdsin truudust omaenda kodule ja kujutasin ette, et elangi seal, avaras eramajas maalilise järve kaldal. SEAL ON ISEGI TÜRKIISSINISED KIILID! Kujutasin ette ka seda, kui sumbunud õhk ja segamini toad mind Tallinnas ees ootavad. A polnud see õhk üldse nii sumbunud ja toad nii segamini midagi. Armas oli koju tulla. Aga hirmus armas oli ka ära olla, paadisillal jalgu kõlgutada, veini juua ja juttu ajada. Ja Tartus Raekoja platsil gazpachot süüa, Miinat mööda munakive magama kärutada ja juttu ajada.

Mõtlesin, et kes on esimene tuttav tartlane, keda näen. Kui Raili välja jätta, sest temaga ma pidingi trehvama, siis Ilmar Kruusamäe. Pole paha. Lootsin küll Konsinit kohata ... Aga ju kargles Konsin kuskil juba ümber jaaniku, roosa särgike seljas ja seitset sorti lilled peas.