Huvitaval ja kurval kombel on tuvid avastanud täpselt samal ajal kui mina, et meie rõdu on suvise ilmaga päris meeldiv paik. Mina käin seal õhtul Mirriga kibuvitsa nuusutamas ning pääsukesi ja loojangut vaatamas. Eile rüüpasin taevalikku maasika-jäätisekokteili (otsige poest lätlaste Aurumi-nimelisi ovaalseid karpe vanillijäätisega - mmuah!), Mirr krõbistas vahvlijäätist ja jõi seda kõrrega nagu mina oma kokteili. Aga tuvid käivad meie rõdul ... jajah. Nõjatusin ükspäev üle rinnatise ja pärast ilutses mu pluusil tuvisitast orden. Ju ma siis emamedalit ei vääri. Aga lohutan end, et lehmakoogiorden oleks veelgi karmim.

Venkude rõdudel nad ei käi, sest venkude rõdud on kinni ehitatud. Meie omal siis hea patseerida. Jalgade trampimise ja röökimise peale ei liiguta nad oimugi. Ülbed. Mida teha? Hernehirmutis? Ma ise olen praegu oma briljantroheliseplekilise seelikuga üks paras hernehirmutis, plekkmannergud ainult puuduvad. Ja kübar.

Aga nädalavahetus oli armas. Tõestamaks, et ma iga jumala päev hernehirmutis ei ole, viisin oma Andres Aagi nimelise seeliku Raekoja platsi käsitöölaadale. Seal kohtus ta ka Manniga ja nuias minult välja samasugused kõrvarõngad nagu Kajakal. Lisaks ostsin suures koguses viiekrooniseid vidinaid lapsukestelt, kes kõrvetavkuuma päikese käes pidasid omaenda käsitöölaata.

Edasi leviteerisin mööda Niguliste tänavat Matilda-nimelise uue kohviku poole, mida EPL kohvimutid kõvasti kiitsid. Musist möödudes põikasin küll sinna ja sosistasin higist leemendavale baarimehele: "Teil on siin nii vaikne." Vaikne oli sellepärast, et ehkki uks oli lahti, oli Musi ametlikult kinni. Paluti poole tunni pärast tagasi tulla. Aga see andis võimaluse ikkagi Lühikesse jalga minna ja veenduda Matilda-preili armsuses. (Liiatigi lubas Tarmo mind ise Mussi viia.) Matildas oli laimi-mascarponekreemiga beseekook, cafe au lait ja aknaalune punane pehme tugitool pluss hea raamat. Ahvimõnu.

Eile viisin ellu ammuse plaani rabarbrikooki teha ja leidsin sellise retsepti. Kõik sööjad kiitsid. Ise kiitsin ka. Kusjuures ise kiitsin seda kõige kõvemini just täna hommikul (kohutava eneseületusega olin paar tükki hommikuks jätnud). Oh, kui mõnus on ärgata, kui meenub, et kapis on kooki.

Kuna üks vars rabarbrit jäi üle, ei välista ma, et teen täna pisikese laari rabarbrimuffineid.