Tuvipeletamisaktsioon kujunes mõnusaks rõdul istumiseks, mida pikkisid lindude etteasted. "Hitleri" hirmutamiskoefitsient oli paraku nullilähedane. Tuvisid raamatuga vehkimine ei morjendanud ja korra sain pihta hoopis mina. Suurem efekt oleks olnud ilmselt Annabellal, mida hüsteeriline Mirr tänapäeva meest tuvitaplusele kupatades talle pihku toppis.

Kui õhtu kiskus rõskeks, tuli inim-hernehirmutis tuppa sooja. Suure südamevaluga loobusin plaanist talle kella neljaks äratuskella panna, et tuvivahti jätkata ;) Hommikuks polnud õnneks midagi juurde munetud, aga keskpäeva ringis algas tiivuliste pealetung uue hooga. Tuli püstitada barrikaad kirjutuslaua juppidest, mis poolteist aastat on rõdul vedelnud ja mille funktsioon lõpuks ometi selgus. Nii moodustuski rõdule kena kaldtee, kuhu isegi loll tuvi munema ei tohiks kippuda.

Mis on selle loo moraal? Ole oma unistustega ettevaatlik, sest need võivad täituda. Sest 18. mail kirjutas Triibik: Aga oravapoegi pole ma elu sees näinud. Tahaks küll. Nagu ka tuvi- ja varblasepoegi. Mõtlen vahel, et kus küll nende pesad on ja mida nad seal teevad.

Vaat nüüd siis olekski teada saanud.

Aga kolumbiaanale vahelduseks tore uudis: "Eebenipuust torni" mängitakse juuli algul Lagedi mõisas ja augustis Kalvil. Lagedi - see on vist isegi minusugusele piimaorjale reaalne.