Sellal kui üks mees kodus isiklikku palavikurekordit 39,2 püstitas, sattusin mina Mulla tänaval Emma poe soodukale - kõik asjad kroon tükk! - ja ostsin "Avameelselt abielust". Naljapärast ja sümboolselt kah. Meil seda polnud. Mäletan, kuidas sõbrannaga salaja tema vanemate oma lugesime ja õpetasime ta pisikesele õele selgeks sõna "kliitor".
Elukohajärgses Laine poes toimuv meenutab kunagist seltskonnamängu ühe teise klassiõe sünnipäevapeol. Paarikesed pidid tantsima ajalehe peal, mida siis järjest väiksemaks volditi. Laine uhkeldas pärast remonti algul kahel korrusel - all ringliiklusega poesaal, üleval ärid - keemiline puhastus, Avon leedi, vakstust kingad ja tagid ning hõbedapood (sic!). Nagu arvata võis, ei toimunud seal mingit äri ja ülemine korrus pandi kinni. Alumine aga kolis poole väiksemale pinnale.
Ja nüüd siis on pinda veelgi vähendatud. Võrdeliselt pinna kahanemisega kahaneb ka müüjate eesti keele oskus. Mu eilne poeskäik oli ühtaegu anekdootlik ja masendav. Mirril lasteaias sünnar, vaja kommi. Ei viitsinud vankriga Minskis ringi kolistada, mõtlesin, et Lainest ikka midagi saab.
No nii. "Ma paluksin mingeid shokolaadikomme, mitte karamelli." Tädi pakub karamelli. Mina: "Ei, mitte karamelli." Pakub teist karamelli. No jõuame siis lõpuks teineteisemõistmiseni. Rehkendan kommide arvu ja palun: "Pange igaks juhuks viis kommi veel." Tädi naeratab sõbralikult ja võtab viis kommi vähemaks.
Viimane katsumus. Küpsised. "Palun neid Jaffa küpsiseid." Ainus Jaffa pakk on kõige ülemisel riiulil. Tädi hakkab nõutult alumistel riiulitel sobrama. "Jaffa küpsiseid. Sealt kõige ülevalt." Tädi läheb ühe riiuli võrra kõrgemale. "Jaffa. Kõige ülemine riiul. KALLIS PROUA, TE EI SAA JU ÜLDSE ARU, MIDA MA RÄÄGIN." See oli nüüd minu kohta õige julge lausung. Ei röökinud, ütlesin lihtsalt hästi kõva ja kaastundliku häälega. Ja mõtlesin, et ma vist enam ei taha siia poodi tulla.
Loo puänt. Naasin poole tunni pärast. Komme tundus liiga vähe olevat ja kartsin, et ei jagu kõigile lastele. Palusin kumbagi sorti sada grammi juurde panna. Tädi pani ja keeras kotile sõlme peale. Ja kui ma koti võtsin, sadasid pooled kommid põrandale.
Elukohajärgses Laine poes toimuv meenutab kunagist seltskonnamängu ühe teise klassiõe sünnipäevapeol. Paarikesed pidid tantsima ajalehe peal, mida siis järjest väiksemaks volditi. Laine uhkeldas pärast remonti algul kahel korrusel - all ringliiklusega poesaal, üleval ärid - keemiline puhastus, Avon leedi, vakstust kingad ja tagid ning hõbedapood (sic!). Nagu arvata võis, ei toimunud seal mingit äri ja ülemine korrus pandi kinni. Alumine aga kolis poole väiksemale pinnale.
Ja nüüd siis on pinda veelgi vähendatud. Võrdeliselt pinna kahanemisega kahaneb ka müüjate eesti keele oskus. Mu eilne poeskäik oli ühtaegu anekdootlik ja masendav. Mirril lasteaias sünnar, vaja kommi. Ei viitsinud vankriga Minskis ringi kolistada, mõtlesin, et Lainest ikka midagi saab.
No nii. "Ma paluksin mingeid shokolaadikomme, mitte karamelli." Tädi pakub karamelli. Mina: "Ei, mitte karamelli." Pakub teist karamelli. No jõuame siis lõpuks teineteisemõistmiseni. Rehkendan kommide arvu ja palun: "Pange igaks juhuks viis kommi veel." Tädi naeratab sõbralikult ja võtab viis kommi vähemaks.
Viimane katsumus. Küpsised. "Palun neid Jaffa küpsiseid." Ainus Jaffa pakk on kõige ülemisel riiulil. Tädi hakkab nõutult alumistel riiulitel sobrama. "Jaffa küpsiseid. Sealt kõige ülevalt." Tädi läheb ühe riiuli võrra kõrgemale. "Jaffa. Kõige ülemine riiul. KALLIS PROUA, TE EI SAA JU ÜLDSE ARU, MIDA MA RÄÄGIN." See oli nüüd minu kohta õige julge lausung. Ei röökinud, ütlesin lihtsalt hästi kõva ja kaastundliku häälega. Ja mõtlesin, et ma vist enam ei taha siia poodi tulla.
Loo puänt. Naasin poole tunni pärast. Komme tundus liiga vähe olevat ja kartsin, et ei jagu kõigile lastele. Palusin kumbagi sorti sada grammi juurde panna. Tädi pani ja keeras kotile sõlme peale. Ja kui ma koti võtsin, sadasid pooled kommid põrandale.
posted by triibik at
7:29 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home