Kui hirmus magusaisu ei anna õhtuks järele, vaid kella 23ks võimendub, siis ei jää muud üle kui ahi hakkama panna. Kui mul poleks olnud säästärist ostetud muretainast ja rabarbreid, ega ma siis poleks viitsinud. Aga nüüd tuleb köögi poolt häid lõhnu ja veinitilk on kuplisse hakanud. Elame, näeme, mis välja kukub.

Lihtsalt väljavaade Norikot rabarbrikoogi saatel vaadata tundus nii kohutavalt ahvatlev. Ja see on puhas egoism, mitte "mees tuleb varsti töölt, teen talle midagi head". Sest Tarmo nii hilisel ajal enam ei maiusta. Mirrist ärme räägimegi. Miina on ilmselt ikka meisse, õgarditesse. Ampsab rõõmuga uusi asju, näiteks rummikooki või halvaad. Maasikaid sööb oma nelja hambaga kohe ludinal. Aga tänaöine koogike on puhtalt minu rida. No ütleme, et õige riimi leidmise puhul. Ja üldse, elus olemise puhul (jõudsime täna Stromkale just siis, kui kedagi juba enam ei elustatud.) Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka jne.