Kui minust midagi kuulda pole, siis järelikult ei istu ma kodus. Seljataga tore nädalavahetus. Laupäeval "Eebenipuust torn", mis oli küll täiesti keskpärane, aga pakkus võimalust kodust plehku pista ja Lagedi mõisa hoovis Anni Arro pakutud oliive ja maasikaid nosida. Täielik anomaalia: toidulaud tühjenes jube kiiresti, aga veinipudelid püsisid täis. Ebaeestlaslikul kombel võtsin kokka isiklikult tänada.

Anni Arro valitud arbuusilõik maandus mu elu edetabelites arbuusi arvestuses teisele kohale. Vankumatu liider on külmkastist võetud viil, millega mina ja mu ema end kosutasime pärast vintsutusi tulikuumas Firenzes. Eh, olid ajad. Odavreisid.

Eile oli lausa perfect day: õdus söömaaeg Paadis meeldivas seltskonnas (Mii magas lainelaksu saatel) ja väike poodlemine Ülemiste keskuses. Kultuura eest, mis samuti minu perfektsesse päeva kuulub, hoolitsesin sedapuhku ise, parandades kella üheni öösel oma käsikirja. Aga valmis ta sai. Tagumine aeg, sest homsest algavad juba uued tööd ja toimetused. Ausalt öeldes istun sellise ilmaga meelsasti kodus. Ei ole minust päikese käes praadijat.

Maasikaid tahaks.