Kui aega on vähe, sobivad kõige paremini sellised raamatud, mida saab jupikaupa lugeda. Näiteks OPi kogumik või jõleda kujunduse, kuid sümpaatse sisuga "Seitse meesnäitlejat". Näitlejate kujunemislood on üldse mõnusad. Kasvõi Toomas Suumanni lapsepõlvemälestus sealtsamast raamatust. Et kuidas lugemaõppimine reaalsuse ja fantaasia segi ajas:

Mäletan, et tulime ühe lasteaiakaaslasega koju. Olin kuskilt raamatust lugenud, et on olemas sellised loomad nagu elevandid, ja ma rääkisin Antsule, millised elevandid on. Temal seda raamatut kodus ei olnud, ta ei osanud lugedagi. Siis ma ütlesin, et mul on kodus selline elevant. Suures elevuses tahtis ta minu juurde tulla ja seda looma näha. Siis ma selgitasin, et see elevant on puust ehitatud, tema sees saab olla ja teda saab kangidega juhtida.

Kui ma seda rääkisin, siis ma olin ise ka juba kindel, et elevant on mul kuuris olemas. Ants oli tohutus vaimustuses ja mina samuti. Me tegime plaane, kuhu me selle elevandiga nüüd kohe-kohe läheme. Siis me jõudsime minu juurde, ma võtsin kuuri võtme ja läksin kuuri - loomulikult seda elevanti polnud seal. Seejärel läksin ema juurde ja küsisin, et kuhu mu elevant on kuurist viidud ...

Mul ei jäänud muud üle, kui andsin Antsule oma väikese kummist elevandi ja käskisin teda kasta. Et siis kasvab ta suureks. Ta jäi seda lugu muidugi uskuma. Ja mina omakorda olin tohutus segaduses, sest ma ju teadsin, et mul on see elevant ...