Ah, mis ma ikka salgan, et kook tuli veidi toores. No ütleme, et seksikalt krõmpsuv. Aga mitmest retseptist kokkuklopsitud põhimõttele võib täitsa truuks jääda: muretaignast põhi, sinna riivida halvaad, peale rabarbritükid ja kõige peale maitsestamata jogurt, mis on siiski maitsestatud suhkru ja kaneeliga ja segi löödud paari munaga. Mina, kes ma kunagi küpsetiste alal riskantseid rikoshettisid (kui laenata vanameistri sõnu) ei tee, olen enda üle siiski uhke.

Aga tänase kuuuuuuuuuuumaga oli kõige parem siiski arbuuuuuuuuuuuuus.

Preilid olid nii kenad ja võimaldasid mul täna mulla alla minna. Küll oli hea osa. Aga Menakene kangesti kondine ja Rachel Griffiths näeb kuidagi vana ja väsinud välja. Tema poja nimi on paraku Banjo, mis ei näita teda just kõige paremast küljest.

Jajah, siia ongi paras panna tsitaat värskest pereajakirjast:

Kuidas Eglyd Marion ja Lotta Lizbeth endale nime said?

[...]
Kui esimene tütar sündis, soovis Kaja asja huvitavamaks teha ja valis kaks nime. Marion tundus hästi Eglidi juurde passivat ja et põnevam oleks, kasutas ta viimases y-tähte. Enda nimi tundus Kajale liiga tavaline, oma laste puhul tahtis ta teha teisiti.
Teise lapse sündides meenus mälusopist Liispet, mida Kaja püüdis z-i ja h-ga kaasaegsemaks teha. Et aga esimesel tütrel oli kaks nime, ei saanud ka seekord teisiti. Lotta nime soovitas sõbranna.