"Muinasjutt tulipunasest tossukesest" on paslik pealkiri laupäevale. Ostsime Tarmole sandaalid ja saime kingituseks valida poole summa eest jalavarje. Mina sain tulipunased tossud ja Mirr nuiamise peale roosad sädelevate kivikestega rihmikud, kaunis maitsetud, aga õnneks veel mitu numbrit suured. Proovin tosse aeg-ajalt jalga, eputan nendega peegli ees ja sätin toas aukohale. Null krooni. Ilus.

Aga enne seda käisime veel lõbustuspargis. Minust on saanud ehtne emm, kes pigistab taevasse tõustes silmad kinni ja klammerdub käsipuu külge. No väike liialdus, aga ikkagi. Ma nii mäletan, kuidas ma ei saanud kuidagi aru, miks mu ema Pärnus kuradirattal kartma kukkus. Vahtis kramplikult rooli, millega ma taevalaotuses gondlikest keerutasin. Ja varsti olen ise samasugune. No ei ma lind, ei ole. Kui, siis ehk väga madala lennuga lind. Kana.

Mis tuletab mulle meelde kahe aasta tagust vahejuhtumit Linnanmäel, kus mind lastekarusselil kana seljast ära aeti. Rocca-al-Mares kõõlusid teismelised paarikesed mänguhobuste seljas nii mis tolmas. Noh, don't get me started turvalisuseteemal. Seal, kus välismaal hoiab inimest karusselli küljes raudkang, on meil mingi määrdunud nöörinarts, mis on seal ainult ilu pärast. Kasu poleks temast mingit.

Ma ei saa aru, kuidas Tarmo seda teeb. Tema saab Miina rõdul viie minutiga magama, mina kääksutan seal vähemalt veerand tundi, ja seda saadab õudne ulgumine.