Kuritegelik oleks oma tiramisuretsepti avaldada, sest see on tapvalt hea. Nii et tahtjatel jääb vaid üle loota, et ma olen tõesti nõnda tõesti nõnda lahke ja pakun seda oma sünnaril. Ega väga kaua ei peagi ootama.

Mõnda torti sööd ja pärast kahetsed. Söömata ju ka ei saa jätta, see oleks loomuvastane. Aga sellesinatse tiramisuga on iga saadud pekigramm oma hinda väärt.

Ääremärkusena ja lohutuseks olgu öeldud, et Triibiku-nimeline kommidieet on hakanud funktsima nii, nagu Issand Jumal on kommid funktsima loonud. Kilod mitte ei kahane, vaid kasvavad. Tiramisu muidugi võtab magusaisu ära. Kilu tahaks. Või siis äärmisel juhul Statoili rummikooki.

Taastanud tiramisuga oma koha domestic goddess'ide seas, võtan ette projekti nimega "zhelatiin". Ei ole meil zhelatiiniga teineteisemõismist. Kord ei tarretu, siis tõmbab jälle klimpi. No seda Santa Maria Deli topsikut vaadates pole muidugi ime, et mu katsetused on seni aia taha läinud. Sest sealne instruktsioon on täielik jama. Aga eks ma proovin edasi. Täna näiteks oli Matilda kohvikus sulnis lõhetort ... Soolased tarretised on kah toredad.

Röhh, ma ütlen, röhh. Homme peaks sooritama kamikazeliku hüppe Kopli turule ja täiendama puu- ja köögiviljavarusid.