Iga kord, kui leian end jogurtit otse pakist kulistamas või konservvirsikut kahvli otsast kugistamas- miskipärast juhtub see õhtuti, eile näiteks (virsik), üleeile ja üleüleeile (jogurt) -, niisiis, iga kord, kui leian end köögist midagi tseremoonitsemata mugimas, meenub mulle Iir Hermeliin, kes väitis, et ta pigem sureb nälga, kui et teeb endale midagi nii prostat nagu üks vorstivõileib. Ka Eesti Naisest võis lugeda, kuidas Iir läheb kasvõi taksoga kaupsi hiina kapsa järele, kui tal hiina kapsa isu on.

Ma lihtsalt ei jaksa elukunstnik olla. Söögi alal. Mis sest, et ma jumaldan hõrgutisi. Aga hall argipäev seab rütmiks viinerikaste-hakklihakaste-kanakaste-viinerisupp-hakklihasupp-kanasupp-kalasupp-juustusupp, sest muud Mirr ei söö. Ja mul pole jõudu endale eraldi toitu vaaritada. Noh, suine aeg, ega midagi suurt ei tahagi. Eh, mis ma valetan, kui keegi pakuks, vitsutaks ikka võimsa seaprae sisse. Aga jah, söök peab olema 1) Mirri meele järele, 2) kiiresti valmistatav, 3) mitme päeva peale. Nüüd on lisandunud ka tingimus, et Miinagi peaks seda taluma.

Kui ei talu, siis soovitus rubriigist "Miina gurmee": kui kana, kartul ja soust sisse ei lähe, siis tuleb see läbi segada õunapüreega. Rõve, aga funktsib.

Nädalavahetuse sünnipäevaürituseks plaanin siiski tiramisut. Ja veel ei suuda ma kunagi peast heita seda puuvilja- ja proseccotarretist, mille retsepti ma nami-namist leidsin. Kui teen ja untsu ei lähe, annan teada.